Päevatoimetaja:
Richard Särk
Saada vihje

Enriko Talvistu: tali on möödas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Enriko Talvistu
Enriko Talvistu Foto: Pm

Kevad on täiega tulnud ning vanarahva tarkuse järgi on aeg mõelda järgmise aasta ree seadmisele. Valimiste eel oleks kurtmine lume ja jää rohkuse ning sellega toimetulematuse üle tundunud valimispropagandana. Nüüd aga ootaks omavalitsuselt kindlaid seisukohti, mida tuleks teha järgmiseks aastaks ennustatava sama karmi talve puhul. Mõtlema peaks ka langevale lumele, eriti katustelt.


Sellel talvel ei saanud keegi kukkuva jääpurika või lumelahmakaga surma, küll aga viga ning libedal jääl kukkudes seda enam. Tulgu keegi tõestama, et inimesed kukkusid peamiselt kusagil eravalduste libedatel kõnniteedel. Enamik hooldamata alasid oli ju linna hooldatavatel jalgteedel või bussipeatustes.

Mida oleks Tartu linnavalitsusel olukorra parandamiseks ette võtta? Et järgmiseks talveks kõik muutuks, on liiast loota, aga rege rautada tuleb aastateks ette.

Kus on insenerid?

Purikad ja lumelaamad kukuvad. Kas meil tõesti pole ehitusinsenere, kes seletaksid kinnisvaraarendajatele, arhitektidele ja ehitajatele ära, missugustel soojusisolatsiooni tingimustel lumi ei varise, ei kuku ka ekstreemsetes ilmaoludes.

Selliseid ilmaolusid on olnud ka varem kogu 20. sajandi jooksul, aga kunagi (minu puhul nõukaajal) pole olnud sellist paanikat. Ehk tuleneb see sagenenud meediakajastusest? Ja kui meil pole neid ehitusinsenere olemas, siis kuidas saame ehitada tuumajaama? Seal on ju samuti loodusega seoses olevad lihtsad lahendused, kus (vabandan) «patsiga poistel» pole midagi peale hakata.

Ma loodan, et küllap oleks kõige odavam uuesti välja anda Arvo Veski käsiraamat «Individuaalelamu ehitajale», mis tagas pea veerandsajandi jooksul Eesti ettevõtlikumale kodanikkonnale oskuse oma elamispinna probleem lahendada. See tähendab, et kõik, kel käed-jalad küljes, ent riikliku korterijagamise programmile juurdepääsu polnud, ehitasid enesele kodu, mis püsib hoolimata ilmast tänini.

Muret ei tule tunda ainult tänavaäärsete eravalduses hoonete pärast, kõige hullem näide on ju linnale kuuluva Kivisilla galerii Kompanii tänava poolne fassaad oma allakukkunud krohvi ja tellistega, nii et tuli suisa ajutine varikatus püstitada. Vaatepilt külalispiltnikele missugune – viltune maja ja katus varjamaks pealekukkuvat hoonet.

Kõikvõimalike valimiste ja täitumatute unistuste sotsiaaluuringute arvelt võiks linn tellida usaldusväärsetelt praktikutelt-inseneridelt, mitte ainult TÜ või TTÜ teadlastelt, ühe soovitusraamatu, milliseid hoonete soojustamise ja lumekindluse vahendeid kasutada nii uusehituste kui ka rekonstrueerimiste puhul. Müügiedu tagaks rahastamise, rääkimata talviste tõstukikulude ärajäämisest.

See ei tohiks olla pelgalt muinsuskaitseameti üllitatavate lehekeste mahus, kus teile räägitakse, et pikk plekipaan on vale ning neid peab ühendama kahemeetriste plekilehtede kaupa. Või nagu hiljuti nõudis sama amet veel käsitsi valtsitud terasplekki, kuigi plekki valtsinu teab, et terasplekki valtsida ei saa, pigem ikka raudplekki. Kumbki on erineva paksuse ja valtsimistugevusega. Praegu reklaamivad küll kõik plekksepad enese valduses olevate materjalidena vaid terasplekki.

Ohud hoonete tervisele

Olen komistanud katustelt alla hange kukkunud lumetõrjetorudele. Võib-olla oleks pidanud need tugevamini kinnitama või panema neid ühe asemel mitu. Neid lehtplekist kõverdunud ja alla kukkunud lumetõrjeid on terve linn täis.

Küsigem, kui paksust plekist peaks need olema tehtud, et neile laieneks näiteks ka linnavalitsuse heakskiit. Arvo Veski soovitas 0,5 mm plekki, aga iga 0,01 mm võrra õhenemine on võit plekifirmale. Nii polegi imeks panna, et ka äsja valminud katustelt pudenevad lume raskuse all rennid ja lumetõkked, vanematel ja juba isegi roostes katustel need aga püsivad. Ehk on kruvisid ja kandureid rohkem pandud või on plekk paksem.

Asi pole ainult plekis. Paarkümmend aastat tagasi soovitati enamiku Tartu vanalinna hoonete puhul kivikatuse asemel plekki, sest hoone vajumise korral on selle väiksem koormamine teretulnud. Kivikatusel aga ei sula lumi kiirete ilmamuutuste korral nii nobedasti. Enamik kivikatuseid  osutus ka sellel talvel võitjaks.


Loomulikult pole lume langemises ja purikates süüdi ainult katused, pigem soojustamata pööningud, halvasti reguleeritud keskküte ning halb ventilatsioon. Määratlemist tahaks pööningukorruse soojaisolatsiooni paksus, katusepleki lahusus karniisist ning muudest kokkupuutepindadest jms. Seda on ju insenertehniliselt võimalik ette kirjutada.

Kevadel paistavad silma ka soklid, kust pudenevad krohv ja värv, kusjuures munakividest tänavasillused seinte ääres soodustavad soklikrohvi märgumist ja pudenemist.

Meie arhitektid ja ehitajad võtavad järjest kasutusele uudseid viimistlusmaterjale. Üks menukeid on roostega kaetud raudplekk. Seal on tsingitud kiht all, aga määrivat pruuni ollust ajab see maha küll. Lisaks allservade rennid, mis on varsti juba mustusest umbes ning vesi seal kas voolab või loksub, sõltuvalt sellest, kas lumesahk on need talvel kihva keeranud või mitte.

Sama moelahendus on peitsitud puit – enamasti läheb see värvist ära, lõunakülgedel kõmmeldub ja põhjakülgedel sammaldub. Teadmata on seegi, mis saab pulkadest Eesti Maaülikooli spordihoone fassaadil. Nii roosteplekkide kui ka peitsitud puidu suhtes meil lihtsalt puudub praktika.

Mõelda ka jalgteedele

Me võime juba rääkida ligi 20 aasta pikkusest vahtplaatide ja nende krohviga katmise praktikast. Endise ERA panga maja põhjaküljel need juba sammalduvad, rääkimata krobelisele pinnale tolmu ja muu mustuse ladestumisest. Millal peame neid hakkama üle värvima või pestitsiididega töötlema, me veel ei tea. Neid maha taguda ja uuesti millegagi katta, nagu krohvi puhul teeme, me veel ei oska.

Olemata mingi «muinasjulle» või «roheline», ei hakka ma siin jutlustama lubikrohvi vastupidavusest. Selle mahapudenemine ilmestab meie linna praegusel kevadel eriliselt. Ehk tasub mõelda hoonete sokliosas mitmesugustele betoonist katteplaatidele või keraamiliste plaatidega katmisele. Aga see pole kahjuks muinsuskaitseliselt «koššer».

Ree rautamise osas tuleks meenutada linnavalitsusele ka seda, et peale sõiduteede on olemas jalgteed. Need määratud avalikud kõnniteed on mingite megakoppadega talvel lahti aetud vales suunas ning nüüd kevadel sulab kõnnitee lahti kusagil muruväljal, mida ilmestab vaid pori, ning õige, sillutatud tee on veel sulamata lumehange all.

Ootaks linnavalitsuselt sobivas suuruses ja võimekuses jalgteede lahtiajamise tehnika soetamist-rentimist või vähemalt sobivas korralduses jalgteede mahamärkimist talviste sahameeste jaoks, et nad lund lihtsalt murule ei sahkaks.

No pole ju palju palutud meie vaese linna valitsejate käest. Ma ei taha teada, kas nad peavad kohaliku omavalitsuse nimel valetamist õigeks või mitte. Las see jääda Tallinna õppejõudude ja riigivalitsuse poliitikute tarbeks. Mind huvitaksid lihtsad asjad, millega toimetulek peaks kohalikul tasandil olema võimalik sõltumata valimiste tulekust või minekust.

Tagasi üles