Kuidas peaks loodusteadlik inimene ümber käima õunaussiga?

Foto: Risto Mets

Loodus on sügisel helde ja koos rikkalike andidega tassitakse tuppa või ka vabrikusse ja kontorisse kaasa tegelasi, kes sellesse keskkonda ei kuulu. Näiteks õuntega koos õunaussi, aga mis peaks loodusteadlik ja -hoidlik inimene temaga pihta hakkama: kas panna ta mõnulema õunakorvi? Järje peale aitab putukateadlane Urmas Tartes.

Kas õunaussil, kes õuna seest välja võetud, on elulootust?

Putukateadlane Urmas Tartes / Margus Ansu Foto: Erakogu

Kui tõsiselt vastata, siis elulootust tal ei ole. Sest me oleme ju temaga otsesed toidukonkurendid. Tema tahab süüa sedasama õuna, mida meie hakkasime sööma. 

Ja kui hakkaksimegi teda õunakoortele panema, siis tegelikult meeldib talle elada kasvavas õunas. Kui see õun on näiteks maha kukkunud, see talle elupaigaks nii väga ei sobigi. Seega sellel õunaussil lootust ei ole.

Seega ei ole ka mingit vahet, kas lasta see õunauss lahti õunakorvi või õunu täis kilekotti. Tulemus on sama.

Lootust tal ei ole. Tulemus on sama, ka õunakorvi oleme endale söögiks korjanud.

Räägime õunaussist, aga kellest me tegelikult räägime?

Räägime õunamähkuri röövikust, see on liblikaröövik, kes on looduse poolt saanud söögiks õunad.

On ilmne, et see üks õunauss ei tähenda populatsiooni seisukohalt midagi, kuigi aia­pidaja vaates mida vähem neid on, seda parem. Kellele on õunaussidest kasu?

Siin on hea ümmargune vastus. Kõik on kõigega seotud. Otseselt õuna sees teda keegi väga ei söögi, kuid valmikud on ämblikele ja putukatele söögiks. Miks mitte ka nahkhiirtele. Sealt see toiduahel edasi läheb.

Mõne liigi kadumine võib tähendada, et ka teisel, neist sõltuval, on lips läbi. Kas sellist otsest seost saab näha õunamähkuri puhul?

See ongi elurikkus või keerulisemalt öeldult bioloogiline mitmekesisus. Looduses õnneks ei ole üdini asendamatuid olendeid. Mõnel on rohkem olulisust, teistel vähem. Tõesti mõne liigi kadumisega võib kaasneda temaga lähedalt seotud liigi kadumine. Kuid see ei ole nii lineaarne. 

Ühest liigist sõltuvalt veel loodus uppi ei kuku, aga samal ajal me kunagi ei tea, mis on see viimane liik, mille kadumisest ikkagi kõik lõpuks uppi läheb.

Kuid mida selline õunaussiga õun inimesele tähendab? Eeskätt seda, et õunaaeda ei ole mürgitatud ja see on kahtlemata meile väga hea indikaator.

Õunamähkuritega on õnneks nii, et õunapuuaedasid, kus keegi enam ei korja, nendele eluks jätkub. Isegi kui kusagil suures aiandis õunaistandust mürgitatakse. See on ju palju suurem hukkamine kui ühe ussi ära söömine. 

Kui algusesse pöörduda, siis tõsiselt loodusteadlik inimene võtaks selle õunaussi ja näriks koos õunaga ära. See oleks kõige kasulikum ja kõige ausam.

Mispärast?

Kuidas ma ütlen, looduse eetika küsimus on see, et enda kõhutäie nimel tohib tappa teist olendit. See on universaalne loodusseadus ja selliselt käitume ka ise. Kui õuna ära sööme, siis selle õuna me ju tapame, kui selle õuna seemned peeneks närime. Me ei anna eluvõimalust. 

Kui ka õuna- või muud seemned tervelt alla neelame ja kui veeklosetti läheme, siis see ära söödud seeme, mis on mõeldud looma kaudu levimiseks ... no see olukord on tema jaoks lühiühendus.

Inimese praeguste elukommete juures väga häid ökolahendusi, eluvõrgustikku toetavaid lahendusi ei ole. Põhimõtteliselt peaksime pärast õuna, mustika või vaarika söömist minema asjale ka metsa alla, kus võiksid need seemned kasvama hakata.

Mitme õunaussi ärasöömine organismis kuidagi tunda võiks anda?

Selleks, et kõht täis saada, tuleb neid süüa rohkem kui üks. 

Muidugi see vahel levinud ütlus, et kui putukas sööb, on ka inimesele ohutu. Seda ei maksa inimese puhul sada protsenti tõena võtta, sest putukate vastupanuvõime spetsiifilisel kohastumisel on vahel erinev inimese võimest ja oskustest.

Kuid mida selline õunaussiga õun inimesele tähendab? Eeskätt seda, et õunaaeda ei ole mürgitatud ja see on kahtlemata meile väga hea indikaator.

Kuidas võidelda õunaussi ehk õunamähkuri vastu looduslike vahenditega? Mida peaks aiapidaja tegema, kui ta tahab, et seda liblikaliiki oleks aias vähem?

Päris nulli ei saa kunagi. Siis peaks tõesti rakendama mittemahepidamise võtteid. Eks mahetootmine seda ju tähendabki, et kõik saavad saagist natuke osa, ka need, keda meie kahjuriks nimetame.

Kuid see võti on klassikaline. Meil peab olema aias elurikkus. Peab olema putukaid, kes söövad teisi putukaid. Näiteks herilased ja iseäranis vapsikud on väga tõhusad putukasööjad ning selles mõttes ka õunaaia kaitsjad.

Kui meil on piisavalt elurikas aed, ei saa õunamähkureid kunagi nii palju, et see meid häiriks. 

Mäletan oma lapsepõlvest vanavanemate kodu õunaaeda, kus mitte keegi mitte kunagi ei pritsinud mitte ühegi mürgiga. Igas kümnendas õunas oli küll õunauss, aga mis siis. Õunaussi ümbert sõime õuna ära ja õunasüdamik koos ussiga visati sinna, kus oli selle koht. Tavaliselt kompostihunnikusse.

Õunamähkur on öise eluviisiga liblikas. Foto: Erakogu