Ivi Drikkit: mida pingid meile kodulinnast räägivad?

Foto: Sille Annuk

Tundub, et linlaste igapäevaste vajaduste märkamisega on meil nigelad lood, ja see ei puuduta ainult bussikodade pinke. Tähelepanu peaks jaguma kõigile ning asistest ja toimekaist nõrgemad vajavad seda kindlasti. Alati.

Kui küsida, milleks on pingid, siis vastaksime hetkegi mõtlemata: istumiseks. Võib küll leida teisigi otstarbeid – toetamiseks, ronimiseks, pikutamiseks –, aga peamine on ikkagi võimalus istudes jalgu puhata, hinge tõmmata, hädapäraseid toiminguid teha, näiteks kingast liiva välja raputada, saapapaelu siduda või poekotti korrastada.

Niisiis on istumiseks mõeldud ka Tartu uute bussikodade pingid, kuigi tegijate poolelt on kõlama jäänud pigem eitusel põhinev järeldus: pingid ei ole magamiseks. Ja sellepärast on need tehtud nii ebamugavad kui võimalik.

Tõepoolest, milline hiilgav mõte: poolita lühike ja kitsuke pink plastplaadiga ning joodikud ning hulgused on peletatud!

Usun siiski, et uute bussikodade püstitamine ja sisustamine oli ette võetud teistsugustel kaalutlustel, lisaväärtus ilmnes alles siis, kui tuli põhjendada, miks ikka sedavõrd ebamugavad.

Uute pinkide ebakohti on Tartu Postimehes juba küllaldaselt üles loetud, ma ei hakka neid kordama. Hämmastav on aga pinkide loojate ning tellijate seisukoht, et pingid ei peagi olema sellised, et neil kaua istuda tahetaks. Muidugi, kui üldse istuma pääsed. Ühe pingi kahte vahesse mahub kummalegi istuma heal juhul kaks inimest, kui aga juhtub olema tüsedam istuja ja mahukam kott, siis on ruumi ainult ühele.

Jääb vaid loota, et ära ei viidaks kodade kõrvale tõstetud toekamaid pinke, aga sellegi sooviga olen vist hiljaks jäänud, sest neid on juba viidud ja viiakse.

Miks me üldse tahame bussi oodates istuda? Bussid ju käivad Tartus nii kiiresti, muudkui tulevad ja lähevad (vabandust, see oli iroonia – paraku on meil ka pooletunniste või veel pikemate vahedega käivaid busse), liiati on palju tervislikum ooteajal jalutada. 

Tunnistagem: pingikaitsjate põhjendused on pigem ärritavad kui veenvad, sest jääb mulje, et bussiprojektiga tegelejad ei tea ise bussisõidust ja sõitjatest mitte midagi.

Kas tõesti ei osata ette kujutada sedagi, et mitte kõik linlased ei sõida autoga ja väga paljud peavad mahukamaid oste tehes hakkama saama oma kahe käega? Kuhu need kandamid bussi oodates panna? Tänavale, vihma ja lume alla?

Magajate peletamise jutt meenutab aegu, mil kesklinna parkides võeti ette põõsaste väljajuurimine. 

Põhjuseks öeldi, et joodikuil on komme põõsaste varjus kärakat panna ja sinna end koguni magama sättida. Joodikute ja kodutute tõrjumiseks leidunuks teisigi mooduseid, ent valiti lihtsaim. Alles hiljem hakati kurtma, et pargid on õnnetult lagedad, ja avastati, et põõsastel on linnaparkide kujunduses tähtis roll.

Kunagi oli avaturu ees rida pinke, millest nüüdseks on jäänud vaid mälestus. Võib arvata, et needki koristati seal magajate peletamiseks, kes häirinuks Dorpati hotelli külastajaid. Tõsi, turu ümber ringleb heidikuid rohkem kui kusagil mujal. Selmet suunata sinna rohkem politseipatrulle, kasvõi palgata turvamehed korda looma, koristati pingid. Niisiis taas pidi ülekaalukas enamus ohverdama oma mugavuse tülikale vähemusele. 

Turg on koht, kus sageli jalutatakse pikka aega, turul täidetakse mahukad kande­kotid, taime- ja lillekastid. Pärast seda tahaks veidi puhata, mõelda, mida veel tarvis oleks osta, kuidas ostud korrastada, et need bussis teisi ei häiriks ja marjad mullaga segi ei läheks. Jaa, tasub jälle meelde tuletada, et kõigil linlastel ei ole autot, kuhu oma ostud kiiruga mahutada. Pealegi tahaks vahel ümbritsevat melu ka niisama jälgida.

Umbes samadel põhjustel on pingid vajalikud kaubanduskeskuste aatriumides ja fuajeedes. Enamasti on need seal ka olemas, iseasi, kas igal pool piisavalt. 

Tundub, et linlaste igapäevaste vajaduste märkamisega on meil nigelad lood, ja see ei puuduta ainult bussikodade pinke.

Tunnistagem: pingikaitsjate põhjendused on pigem ärritavad kui veenvad, sest jääb mulje, et bussiprojektiga tegelejad ei tea ise bussisõidust ja sõitjatest mitte midagi.

Aastaid tagasi üritasin toimetajana tellida Postimees Extrasse arvamuslugu oma õpetajalt Juhan Peeglilt. Ta oli sellal emeriitprofessori seisuses ja minu nurumisele vastas talle omase muheda muigega: «Oi, latseke, mina suure ilma asjadega enam ei tegele, las see jääda nüüd noortele.»

Aga ta siiski tuli ja tõi mulle kaks väheldast, oma ilusa suure käekirjaga täidetud paberilehte, lisades, et see rohkem nihuke vanainimese jutt. Juhan Peegel kirjutas pinkidest.

Ausalt öeldes olin oodanud enamat, vähemalt pikemat lugu. Ent sellest ajast avanes mul nagu lisasilm, märkamaks meie linnas pinke või nende puudumist. 

Peegel kirjutas, et ka eakas inimene tahab linnas jalutada, väljaspool kodu elu kulgemist jälgida. Mõnigi kord takistab seda aga hirm, et äkki tuleb väsimus peale, kuid pole kohta, kuhu hingetõmbeks istuda. Mitte ainult bussipeatustes ja parkides, vaid ka niisama tänavate veeres võiksid pingid olla. 

See ei ole sõbralik linn, kus vanemate kodanike heaolule ei mõelda. Ja üldse, mulle ei meenu, et ükski erakond või valimisliit oleks millalgi eakad prioriteediks kuulutanud. Tegelikult ma seda ei soovigi, sest pean kellegi või millegi teistest ülimaks seadmist valeks – sedaviisi ju kuulutatakse, et teised inimrühmad ja nende vajadused pole tähtsad. Tähelepanu peaks jaguma kõigile ning asiseist ja toimekaist nõrgemad vajavad seda kindlasti. Alati.

Ent puhkepause ei vaja üksnes eakad, ka nooremail pikemat teed käijail võib tekkida tarvidus natukeseks ajaks istuda, sõpradega kokkusaamist oodata, nutitelefoniga asju ajada. Aga miks mitte ajalehte või raamatut lehitseda, lihtsalt aega veeta.

Mõndagi on aja jooksul paremaks muutunud. Südalinnas on istekohti päris palju, lausa rõõm on näha Kvartali ümbruse pingirohkust (Aleksandri tänava lõigule on kujundatud nägus puhkepaik), ERMi jalgsitee ette võtnu leiab tänaval mitu istumispaika, puhkepausipinke näeb kergliiklusteede veeres. 

Tasapisi võtab hoogu komme valmistada kodukoha või asumi tunnustatud inimesele tänutäheks – pole tähtis, kas vanale või noorele – nimeline pink. 

Pink on tõesti midagi enamat kui lihtsalt tarbeese ja nii nad räägivadki kõigil tasandeil linnajuhtide võimest kaaslinlaste vajadusi märgata, neist hoolida. Kindlasti tuleb kasuks kogemus ja kujutlusvõime, selle vähesuse korral aga nõuandjate appi kutsumine. Et ei juhtuks nii, nagu juhtus uute bussikodadega.

Lõpetuseks siiski tunnustussõna neilegi: busside sõiduplaani ei pea enam lugema üle pingil istujate peade küünitades ja nende varvastel tallates. Midagi on siiski märgatud!