Nii nagu tipptunnil on seal palju autosid, on seal ka palju jalakäijaid.
Sinna normaalse ja ohutu kergliiklustee rajamine ei seisa aga Tartu linna ega rahapuuduse, vaid Eesti Raudtee hoolimatuse taga. Pole ühtki nähtavat takistust, mis ei luba jalakäijate ala seal paar meetrit laiemaks teha ning tee ja rööbaste ühenduskohtades olevaid auke ära parandada.
Tahtmatuse õigustusena on välja toodud raudtee regulatsioonid, mis oleks nagu ülevalpool inimeste elu hinnast. Õigustustes viidatud süsteemid ja pöörangud jäävad kaugemale kui see paar meetrit, mis oleks vaja kergliiklustee laiendamiseks.
Ühelt poolt räägime, et meie oleme ja meie lapsed on ülekaalulised ning peaksime enam liikuma. Kuidas, kui me ei loo selleks võimalusi ega taristut? Palun ületage ise seda raudteeülekäiku kahe jalgratastel väikese lapsega nii, et teile tuleb vastu lapsevanem lapsevankriga ning ühe natuke suurema lapsega. Ning tihti juhtub, et üks väikese jalgrattaga lastest kukub, sest ratas jääb rööbastevahelistesse aukudesse kinni.
Kõik see leiab aset ainult poolteist meetrit laial ja sõiduteest vaid joonega eraldatud teeribal. Selge, et keegi jalakäijatest peab astuma sõiduteele. On küll kiirusepiirang 30 kilomeetrit tunnis, kuid kõik juhid sellest kinni ei pea. Eriti kiirustatakse, kui fooris roheline tuli vilkuma hakkab.
Autode korraks punase tulega raudteel viibimise probleemile otsib linn koostöös Eesti Raudteega kiiret lahendust fooride ümberseadistamisega, kuid kindlat lahendust jalakäijate, jalgratturite ja sealhulgas laste elementaarse turvalisuse tagamiseks ei paista veel kuskilt.