«Siin laua taga oleme eesnime peal, aga ülehomme eksamil pole mingit Helmutit!»

FOTO: Lauri Kulpsoo

Hiljuti lahkus meie seast ajalooprofessor Helmut Piirimäe. Suurt õpetlast meenutasid tema 87. sünniaastapäeva eel endised õpilased ja kolleegid.

Helmut Piirimäe oli ühelt poolt silmapaistev teadlane, kuid teiselt ka tõeline seltskonna hing, kes oskas vajaduse korral vabamalt võtta ning koos üliõpilastega naljagi visata. 

Kuid nagu märkis Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas: Piirimäe pidas küll oluliseks ühist seltsielu tudengitega, aga samas ei teinud hinnaalandust ei eksamitel ega kursusetöid juhendades. «Kuulsad ajaloolaste Vellavere suusalaagrid olid tuntud hoogsate pidude, aga ka nädal aega toimunud süsteemsete loengute poolest,» meenutas Lukas. 

«Õppejõududest oli kohal vaid üks, kes luges siis vastavalt mõni päev kaheksa, mõni päev kümme tundi loenguid laagris oleva kursuse tudengitele. Pidutsemisest põdur tervis ei vabandanud Piirimäe ees kedagi välja – enne töö, pärast lõbu ja pärast seda jälle töö,» muigas Lukas.

Eesti sõjamuuseumi teadurina töötav Lauri Vahtre sõnul ühines Helmut Piirimäes lõbus lahedus ülima tõsidusega ja leplikkus jonnakusega.

«Tema tõsidus erialases töös, näiteks töös allikatega, avaldas muljet ja distsiplineeris, samas oskas Helmut Piirimäe olla Pipi – seltskonna hing, laulumees ja lõbusate lugude vestja,» märkis Vahtre. 

Helmut Piirimäe loengutes olid nauditavas kooskõlas ajaloo inimlik pale ja teaduslik pädevus, meenutas Tõnu-Andrus Tannberg.

Ta lisas, et pealispinnalt võis Piirimäe tunduda kohmetult naeratava teadlasena, selle all peitus aga talupoeglik jonnakus, mis eriti avaldus vaikses vägikaikavedamises nõukogude võimuga. 

«Teda iseloomustas vaikne huumor, mis võis ulatuda ka lõikava irooniani. Viimane läks käiku siis, kui oli vaja tögada mõnd kommunistlikku või ka mittekommunistlikku mõttetust,» ütles Vahtre.

Kirglik teadlane

Tartu ülikooli Eesti ajaloo osakonna juhataja akadeemik Tõnu-Andrus Tannberg rõhutas, et Helmut Piirimäe loengutes olid nauditavas kooskõlas ajaloo inimlik pale ja teaduslik pädevus.

«Tema legendaarne uusaja eksam oli mahukas, kuid aines saadud teadmised kulusid hiljem marjaks ära nii teadustöös kui ka õpetajaametis. Kuna töötasin ülikooli lõpetamise järel üsna pikka aega maakoolis õpetajana, siis ei kujutagi täna hästi ette, kuidas oleks olnud tollal võimalik ajalootunde anda ilma professor Piirimäe loengukonspektita,» tõdes Tannberg. Ta lisas, et hiljem sai ta Piirimäed tundma kui täpsusest lugupidavat, kuid samas seltskondlikku kolleegi, kes noort ja algajat õppejõudu alati toetas ning aitas.

Ülikooli Eesti ajaloo osakonna dotsent Enn Küng märkis omalt poolt, et nõukogudeaegses ülikoolis oli õppejõul kolm funktsiooni: õppe-, kasvatus- ja teadustöö. «Kõikides neis oli Helmut tudengi jaoks olemas, kõike võttis ta kirega,» meenutas Küng, kellel tekkis õpilase-õpetaja suhe Piirimäega 1985. aastal, kui tuli valida tulevase diplomitöö juhendaja ja teema. 

«Esimese aasta seminar oli tihe,» meenutas Küng. «Igal esmaspäeval kell kaheksa oli meil arhiivis juhendajatund. Arhiivihoonet nädalavahetusel aga ei köetud ja nii tuli talve arenedes istuda kuue-seitsmekraadise temperatuuriga lugemissaalis, kõigil kasukad seljas.»

Enn Küng lisas, et need külmad arhiiviesmaspäevad olid kahetasandilised: esmalt aruanne vahepealsest uurimistööst, kuid sinna juurde rääkis Piirimäe mitmesuguseid lugusid, seda sageli muigega ja iroonilises võtmes.

Kaunid daamid

Võrdleva usuteaduse professor Tarmo Kulmar, kes õppis ajaloo-osakonnas 1970. aastate esimesel poolel, ütles keerutamata, et Helmut Piirimäe oli Märt Tänava ja Linnart Mälli kõrval tema lemmikõppejõude.

«Ta oli üks neid lugupeetavaid, kelle kohta tudengid seljataga ütlesid härra,» märkis Kulmar. Samas tuli temalgi nentida, et tudengitega koos olles tegi Piirimäe selge vahe lustimise ja töö vahele: «Täna siin lauas jah oleme eesnime peal, aga ülehomme on eksam ja siis pole mingit Helmutit!» tsiteeris Kulmar korüfeed.

Tarmo Kulmar meenutas, et Helmut Piirimäe loetud uusaeg oli kolmandal kursusel kaks semestrit väldanud aine, kust ei tahetud puududa mitte ainult tohutu materjali põneva esituse pärast, vaid ka seetõttu, et alati oli oodata sekka mõnd naljakat seika, olgu siis kaunitest daamidest või suurkujude veidrustest.

«Meenub 18. sajandi Prantsusmaa ajaloost Louis XV «Hirvepargi» kirjeldus,» oli Kulmaril kohe ka värvikas näide varrukast võtta. Oma loengukonspekti oli ta selle kirja pannud järgnevalt.

«Kuninga võimukas favoriit madame de Pompadour korraldas oma positsiooni kindlustamiseks himurale valitsejale omalaadse rõõmupesa, kus iga noor daam tohtis kuningaga vaid ühe öö veeta. Kuningas määras hommikul talle honorari. Enamasti oli see mõnisada liivrit.» 

Ent siis oli järgnenud Piirimäe isikupärane köhatus ning ta lisanud: «Aga ühele tütarlapsele määras Louis XV koguni sada tuhat liivrit! Ja ei ole meie asi arutada, mida nad seal öösel omavahel olid teinud.»

Kokkuvõtteks nentis Kulmar, et vaata kust otsast tahad – Helmut Piirimäe oli üks vahva mees ja auväärt õpetaja.

Professor, kes krooniti lillepärjaga

Helmut Piirimäe pidas ülikoolis oma viimase korralise loengu 2001. aasta 24. mail. Selle lõpus astus puupüsti täis auditooriumi ovatsioonide saatel neljanda korruse aknast sisse heledas kleidis neiu, kes asetas professorile pähe lillepärja.

Mõistagi viidati sellise austusavaldusega neile kaunitele daamidele, kes Helmut Piirimäe loengutest ikka ja jälle läbi käisid kui suurte ajaloosündmuste otsesed mõjutajad. Janet Laidla, kellele esimese kursuse piigana Piirimäe pärgamine usaldati, tõdeski, et kui üldajaloo õppejõud pöördusid üliõpilaste poole palvega midagi vahvat korraldada, et professori viimane loeng meeldejäävaks muuta, polnud pikka mõtlemist – muidugi tuleb see siduda kauni daami motiiviga.

«Kohe üsna alguses käis läbi ka mõte, et ta peaks aknast sisse tulema, aga esiti tundus see liiga keeruline ja ohtlik. Aga kui õnnestus pärast mitmendat katset saada ka sobiv tõstuk, oli asi otsustatud,» meenutas Laidla, kes praegu töötab Tartu tähetorni juhatajana.

Ta lisas, et kauni daami kandidaate oli mitu, kuid lõplikul valikul mängis rolli kõrgusekartuse puudumine ja sellise kleidi olemasolu, mis ühest küljest näeks piisavalt ballikleidi moodi välja, aga mille võimalik rebenemine ei tekitaks suuremaid probleeme.

Janet Laidla sõnul toimis kõik nagu kellavärk, välja arvatud see, et aknast sisenemine võeti ette pisut ennatlikult. «Üks meeskonnaliige pidi seest teada andma, millal loeng lõpeb, et sellele pidulikult punkti saaks panna, aga kui üles jõudsin, tuli välja, et ta pisut oli kiirustanud ning lõppes teema, ent mitte loeng,» muheles Laidla.

Seetõttu olnud Helmut Piirimäe esmalt kogu asjast tegelikult päris häiritud, keset loengut ikkagi! Kuid üsna pea jõudis professorini ka olukorra humoorikas pool ning juba pärjatuna säras Piirimäe nagu kuldkümneline. KASPAR KOORT

Mõne hetke eest neljanda korruse aknast sisse astunud Janet Laidla asetab Helmut Piirimäe pähe lillepärja.

FOTO: Andres Tennus

Tagasi üles