Kutsekooliusku õppejõud asus koos oma lastega ametit õppima

Aasta tagasi Tartu lähedale maakodu rajanud Kõrve-Noorkõivude pere õuel on juba märgata, kuidas kutsekoolist saadud praktilised oskused end ära tasuvad. Varjualuse laes ripuvad elektrikuks õppiva perepoja Rasmus Casperi meisterdatud valgustid. Ave Kõrve-Noorkõiv (keskel) on aga ilmselgelt rahul, et on lisaks pojale ka tütar Elisabeth-Lisette just nimelt kutsekooli õppima suunanud. Foto: Erakogu

Kuigi Ave Kõrve-Noorkõiv on üle kümne aasta õpetanud Tallinnas tulevasi ämmaemandaid, astus ta sellel nädalal koos oma poja ja tütrega Tartu kutsehariduskeskuse õpilaste ridadesse.

Vähe sellest, et tal on taskus ka sotsiaalteaduste magistri diplom, ta on olnud Tallinna tervishoiukõrgkooli simulatsioonikeskuse sünni juures ja Tartu tervishoiukõrgkooli uusima õppevahendi, nüüdisaegsetest digilahendustest kubiseva anatoomilise laua üks esmakasutajaid, tundis nelja lapse ema ometi, et peab paremaks õpetamiseks ka ise õppima.

Aasta tagasi perega Tartu lähedale kolinud naine valis kutsekoolis noorema tarkvaraarendaja eriala just seetõttu, et oskaks oma tudengitele ise uudseid ja atraktiivseid õppevahendeid luua. «Õppur on ju ka muutunud, ta ei ole enam selline nagu kümme-viisteist aastat tagasi,» sõnas Kõrve-Noorkõiv.

Samamoodi ei olnud kutsekooli astumine nii lihtne, kui võinuks ühelt magistrikraadiga õppejõult oodata. «See ei olnud päris nii, et lõin jalaga ukse lahti: tere, ma tulin,» tõdes ta. Oma keskkoolitunnistusega, mis pärit 1993. aastast, seisis ta võrdselt sama pulga peal verivärskete gümnaasiumilõpetajatega.

Siis tuli läbida veebikursused, et pääseda üldse kirjalikku testi tegema. Sellele järgnes vestlus ja motivatsioonikirja kirjutamine. Ent sisse ta sai. «Kui ukse taga vestlusele minekut ootasin, rääkis üks tüdruk, et tema ema käis ka kutsekoolis, ta oli siis juba vana, vist 40,» lajatas reaalsus naisele lagipähe. «Nii et jah, lähen kah 40 plussina kutsekooli.»

Oma nooremad pudinad, 1,5-aastase Oskari ja 2,5-aastase Kirke, pani Ave aga äsja lasteaeda ja alustas poole kohaga tööd Tartu tervishoiukõrgkooli külalisõppejõuna. See on just parasjagu sobilik koormus, et kaks päeva nädalas ise õpilasena koolis käia.

Suunanäit lastele

Alles läinud aastal pööras ema kutsekooliusku oma 17-aastase poja Rasmus Casperi. Poissi innustas ka õde, 19-aastane Elisabeth-Lisette, kes lõpetas sel kevadel Luua metsanduskooli ning astus nüüd samuti Tartu kutsehariduskeskusesse.

Ent miks on naine suunanud oma lapsed põhikooli järel just ametit õppima, mitte jätkama akadeemilise hariduse omandamist gümnaasiumis? «Ma ei poolda gümnaasiumi, kui sul pole konkreetset sihti silme ees,» põhjendas ta.

Nii nägi ta, et Rasmust huvitas põhikoolis väga füüsika, ent tal polnud siis veel ambitsiooni gümnaasiumi­­õpingute järel ülikooli minna. «Soovitasin talle elektriku eriala: väga hea ja nõutud amet, mis peaks tooma leiva, või ja ka vorsti lauale, kui sul vähegi käsi on küljes ja viitsid tööd teha,» rääkis ema.

Liiatigi annab kutsekooli lõpetamine võimaluse ka ülikooli astuda. Nii ongi elektriku eriala teisel kursusel õppival Rasmusel nüüdseks silme ees siht alustada kahe aasta pärast kõrgkoolis füüsikaõpinguid või omandada hoopis lavavalgustaja amet.

Ent kui Elisabeth vihkas põhikooli lõpetamise järel oma ema hingepõhjani, sest pidi minema Luua metsanduskooli maastikuehitust õppima, siis esimese kursuse lõpuks sai neiu aru, et just see on tema jaoks õige koht.

«Ema ei ole minu elus midagi ära krattinud, ta on mind õiges suunas juhatanud,» on ta nüüd oma emale tänulik.

«Kui ma varem ei olnud oma elus üldse mitte midagi olulist teinud, istusin lihtsalt klassis ja naersin kellegi üle, siis nüüd, Luua kooli lõpetades, olin kursuse parim õpilane, kutsevõistlustel jäin teisele kohale. Minust sai keegi,» tunnistas Elisabeth.

Ootamatu otsus

Kui Luua kooli tunnistus taskus, tuli taaskord mängu ema, kes on oma laste haridustee valikul teinud alati läbi korraliku SWOT-analüüsi: millised on ühe või teise valiku head ja vead. Elisabeth võeti sel suvel vastu Tartu kutsehariduskeskuse keevitaja erialale.

Keevitaja?? Just. Neid, kes sellise valiku üle kulmu kergitasid, on ilmselt rohkem kui üks, kaasa arvatud meesterahvas vastuvõtuvestlusel, kui Elisabeth uuris, kas on ikka õigesse ruumi sattunud.

Seegi valik sai tehtud väga teadlikult: kuna järgmisel aastal soovib neiu alustada maaülikoolis õpinguid keskkonna planeerimise ja maastikukujunduse erialal, otsis ta kutsekoolist ametit, mille saaks omandada ühe aastaga ja millest oleks tema tulevikutöös kasu. Keevitaja oskused ei jookseks maastikukujundajana kindlasti mööda külge alla.

Selgus aga, et kuna keevitajaks soovijaid oli liialt vähe, algab õpe alles tuleva aasta jaanuaris-veebruaris. Seega alustas Elisabeth sel nädalal õpinguid hoopis maalri erialal. «Tapeetinud ma olen kunagi, see on kõik, mida ma tean,» naeris neiu oma uue eriala üle. «Hüppan lihtsalt tumedasse vette ja tahan näha, mida elu mulle pakub.»

Kuid tegelikult on ta tänu põhikoolijärgsele eriala omandamisele saanud oma tulevikusihid vägagi paika. Kui maaülikoolist lõpuks loodetud eriala diplom käes, plaanib Elisabeth minna maailma avastama selleks, et tuua sealt linnakujunduse trende ka Eestisse.