Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Tammekast tuule tiibadesse saanud Martin Miller: koondisekutse nimel tuleb iga päev kõvasti vaeva näha

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Noored mehed hoos: 19-aastased Martin Miller (vasakul) ja Mattias Käit peavad tulist õhuvõitlust kreeklase Panagiotis Retrose vastu.
Noored mehed hoos: 19-aastased Martin Miller (vasakul) ja Mattias Käit peavad tulist õhuvõitlust kreeklase Panagiotis Retrose vastu. Foto: AP / Scanpix

Eesti jalgpallikoondis pakkus läinud neljapäeval ja pühapäeval poolehoidjatele häid emotsioone, kui 2018. aasta maailmameistrivõistluste valiksarjas viigistas võõrsil Kreekaga ning alistas koduväljakul Küprose. Mõlemas mängus pääses vahetusest platsile ka Tartust pärit Martin Miller, kes veel mullusel hooajal andis pallile pihta JK Tammeka sinises särgis.

Martin Miller, debüüdi A-koondise eest tegite mullu novembris Kariibi turniiril Antigua ja Barbuda vastu. Kui võrdleksite toda kogemust mängudega Kreeka ja Küprose vastu, siis kuivõrd erinevad need olid?

Kariibimaades olid maavõistlused, need olid rohkem mängijate katsetamiseks ja mängus oli vaid au. Valikmängud on aga koondise prioriteet, seal mängitakse punktide peale ja pinge on hoopis teine. Nii et selles mõttes erinevad need kogemused päris suuresti.

Kas Eesti koondise peatreener Martin Reim andis teile juba pärast Kariibi turniiri teada, et samas vaimus jätkates võite edaspidigi tema valikusse mahtuda?

Sellist juttu otseselt ei olnud, aga eks ma teadsin ise ka, et uuesti koondisesse pääsemiseks tuleb iga päev kõvasti vaeva näha, niisama seda kutset ei tule.

Aga kas see ikkagi üllatas teid, kui saite teada, et kuulute Kreeka ja Küprose vastu koondisesse?

Esmalt sain kutse hoopis U21 koondisesse ja arvestasin, et mängin seal. Siis tuli aga teade, et olen oodatud A-koondisesse. Muidugi oli väga suur ja positiivne üllatus, et selle võimaluse sain. Ning eriti hea meel on muidugi selle üle, et Martin Reim mind usaldas ja mõlemas mängus ka platsile pääsesin.

Mis sõnumiga treenerid teid neis mängudes väljakule saatsid, mida teilt ennekõike oodati?

Kodus oli mäng Küprosega vaja kindlasti võita, nii oli prioriteet rünnakul teravust luua, kuid mõistagi ei saanud unustada ka kaitset. Aga peatreeneri juhised olidki, et ole aktiivne ja näita, mida oskad.

Mängus Kreekaga tekitas lõpuminuteil küsimusi olukord, kus kohtunikud fikseerisid teile suluseisu, kuigi tundus, et pall jõudis teieni kreeklase, mitte Joonas Tamme puutest ehk mäng pidanuks jätkuma ning te pääsenuks Kreeka väravavahiga üks-üks olukorda. Ilmselt rääkisite sellest hiljem ka Tammega. Mida ta kostis, puudutas ta siis viimasena palli või mitte?

Oleme seda natuke arutanud, mina nii hästi seda momenti selja tagant ei näinud, aga Tamm ütles, et viimane puude oli vastasest, nii et reeglite järgi ei oleks pidanud suluseisu vilistama. Aga vile kõlas ja polnud mõtet protestima hakata, tuli tagasi kaitsesse joosta.

Kui nüüd neile kahele mängule ja oma mänguminutitele tagasi mõtlete, siis millega jääte ennekõike rahule ja mis jäi aga natuke kripeldama?

Rahule võib jääda sellega, et suutsin luua mõned head olukorrad, aga põhiline on ikkagi see, et sain valiksarjas minuteid. See on hea kogemus, mille pealt edasi minna. Kreeka vastu tähtsal hetkel sisse minnes sellist kogemust ei olnud ja võttis positiivses mõttes jala värisema.

Kripeldama jääb mäng Küprosega, kus tegin paar eksimust ja olin natuke pinges. See mäng ei tulnud päris nii välja, nagu oleksin tahtnud, aga siit saab ainult paremaks minna. Tuleb vaeva edasi näha.

Neli punkti kahest mängust on koondisele kahtlemata väga korralik tulemus. Milline oli Martin Reimi sõnum meeskonnale pärast mänge?

Nelja punktiga võib tõesti rahule jääda, seda enam, et Kreekas sõna otseses mõttes võitlesime selle viigipunkti kätte. Küprosega oli samamoodi võitluslik mäng ja viimase minuti võiduvärav tekitab muidugi väga hea tunde. Reim oli väga rahul ja uhke meie üle ning kiitis hea töö eest.

Kui Tammekas toimetasite keskpoolkaitses, siis FC Flora peatreener Arno Pijpers on pannud teid mängima äärele ja seda rolli täitsite ka koondises. Kui keeruline on teile olnud keskpoolkaitsjast ääreründajaks liikumine?

See muutus on olnud tegelikult päris suur ja tulnud üsna kiiresti. Juba väiksest saadik mängisin keskväljal, aga ju on Arno Pijpers näinud, et olen ääres meeskonnale kasulikum. Samas arvan, et olen uue rolliga päris hästi kohanenud ja leidnud ääre peal hea rütmi.

Aga ikkagi, kas hing ihkab vahel mängujuhi kohale tagasi ka?

Eks ikka, hinges tunnen, et keskväli on minu koht. Aga samas on jalgpalluri üks trumpe see, kui ta suudab mitmel positsioonil edukalt mängida. Olen praegu rahul ja tunnen end ääre peal juba väga koduselt.

Eesti koondise järgmine mäng on 10. oktoobril kodus Bosnia ja Hertsegoviina vastu. Olete valmis ka bosnialaste vastu lahingusse astuma?

Kui A-koondise kutse tuleb, siis muidugi olen valmis. Aga selle nimel tuleb kõvasti tööd teha, et näidata, mis puust mees olen ja kui palju potentsiaali mul veel peidus on. 

KARJÄÄR

  • Sündinud 25. septembril 1997 Tartus

Klubid

  • 2013–2014 JK Luunja (16 mängu / 2 väravat)
  • 2013–2014 JK Tammeka II (5/0)
  • 2014–2016 JK Tammeka (74/4)
  • 2016– FC Flora (19/6)
  • A-koondises 3/0
  • Noortekoondistes 23/2
/ Foto:
/ Foto: Foto: Kristjan Teedema

KOMMENTAAR

JK Tammeka endine peatreener Indrek Koser  

Mind ei üllatanud, et Martin Miller kutsuti valikmängudeks koondisesse, sest ta on liigas väga hästi mänginud. Küll oli natuke üllatav, muidugi positiivses mõttes, et ta mõlemas mängus ka platsile usaldati.

Aga selle üle on väga hea meel, sest Martin on mängija, kes on selle igati ära teeninud. Ta on koondisekutse nimel aastaid vaeva näinud, sellesse oma jõudu, vaba aega ja kõike muud pühendanud. Ta on ehe ja hea näide selle kohta, et kõva töö, tahtejõu ja pühendumisega on võimalik koondisesse pääseda.

Tagasi üles