Pilk Mordorisse. Viimane ehe ühikas peidab endas ikka veel tudengivaimu

Kellele Mordor, kellele arstide ühikas, kellele lihtsalt Narva maantee 89 – näib, justkui oleks see Tartu maja olnud legendaarne ja pisut kurikuulus juba aegade algusest saati. Alati odav, alati lagunenud, alati täis ehedat üliõpilaselu. Kuigi väljast on hoone nüüdseks üles vuntsitud, on klantsfassaadi taga säilinud veel ka tubli annus kümnenditega kuhjunud nostalgiat.

Ehkki Narva maantee 89 ühiselamusse pääseb sisse kiipkaardiga ja ukse juures jälgib kiivalt tulijaid kaamerasilm, lajatab ehe aastakümnetetagune miljöö koridori sisenejale otse lagipähe. Tumerohelised kooruva värviga seinad on täis joonistatud ja kirjutatud kustumatuid šedöövreid, mille ülevärvimine oleks lausa kuritegu. Iga toa ukselt leiab taiese, mida võiks vaatama jäädagi.

Nüüdisajastamise tuhin on siiski jõudnud ühiselamu tähtsaimaisse ruumidesse: keldris laiutab uhke rattaparkla ning igal korrusel on viimase peal välja ehitatud pesemisruumid ja tualetid.

Poolteist nädalat tagasi täieõiguslikuks Mordori elanikuks saanud värske juuratudeng Mairen Mangusson tõdes, et eelnimetatud ruumid on ehk liigagi vurhvis. Kel on kordki olnud õnne või õnnetust selles majas käia, mäletab ilmselt ka suurt ühiskööki, mille keskel oli kaks-kolm elektripliiti, sageli nii räpased, kui parima mõttelennuga ette on võimalik kujutada.

Kes jättis nõud pesemata?

Nüüd Mordori kööki astudes tuleb isegi väheldane kurbus peale. Roostevabast terasest köögimööbel, neli anumat prügi sortimiseks, justkui üle lakutud keraamilised pliidiplaadid ja tagatipuks lae all piiluv valvekaamera annavad selgelt mõista, et korratusele siin enam kohta pole.

Mairen Mangusson ja Tartu ülikoolis värskelt IT-õpinguid alustanud Eleriin Rein soovisid aga tuba just nimelt selles ühiselamus. Esiteks on see odav, teiseks said kiiremad soovijad siia endale omaette toa, mida ei pea kellegagi jagama, ning kolmandaks ei keela siin keegi oma äranägemise järgi remonti teha või naelu seina lüüa. Teistes ühikates ei tohi isegi pilti seina kleepida.

Eleriin Rein lihvis ja värvis läinud nädala teises pooles piinliku täpsusega oma tuba, et see võimalikult heasse korda saada. Isegi parketi plaanib ta maha panna. «Kuna ma jään siia pikemaks ajaks, siis tahan, et see oleks nagu kodu, mitte nagu ühikas,» põhjendas ta oma põhjalikkust.

Postkaardid aukude ette

Mairen Mangusson läks aga lihtsama vastupanu teed: ostis purgi roosat värvi, sest see oli odav, ja võõpas sellega seinad üle. Seintes haigutavate aukude peale kleebib ta järgemööda ilusaid postkaarte ning lae väsinud välimuse peidab vär­viliste sallide alla. Põrandale toob ta järjest juurde kaltsuvaipu, et nendega aastakümnete jooksul tekkinud kulumisjälgi varjata.

Läinud kolmapäeval istus ta jalgratta selga ja sõitis sellega linna teise otsa, et tuua oma tuppa tool. Kogu sisustus ongi värskel tudengil taaskasutusena kokku tassitud, kusjuures suurepärast võimalust selleks pakub ühiselamu neljas korrus. Seal avaneb pilt justkui täisvarustuses kaltsukauplusest: stangede peal ripuvad suuruste järgi sorditud riided, riiulitest leiab igat masti jalanõusid, seinte ääres on mööbel ja külmkapid, sekka veel lambikuplid ja kõikvõimalikku pudi-padi. Selles ruumis kehtib põhimõte: kui sul on midagi üle, too see siia, ja kui sul on midagi puudu, võta see siit.

«Tahtsin algusest peale siia tulla, sest kuulsin, et siin on väga lahe elu,» põhjendas Mairen Mangusson oma valikut. Näiteks sai ta Eleriiniga tuttavaks tänu sellele, et too soovis tema toas olnud vana külmkappi endale (aga Mairen soovitas seda mitte võtta, sest külmik oli seest lihtsalt nii rõve).

«Esimesed päevad rääkisime remondist, aga nüüd oleme juba sõbrad ja täna läheme koos peole,» rääkis Mairen läinud nädalal. Ühikaelanikel on ka Facebookis oma kommuun. Sealt leiab näiteks hõikeid stiilis «kellel oleks anda suitsu Rafaello eest?», «kes tahaks tulla minu tuppa lauamänguõhtule?» või «žiletti oleks kellelgi laenata?».

Kord on ühikas aga endiselt karm: ööseks võõrad külla jääda ei või ning ukse peal kontrollib komandant, et keegi alkoholi majja ei smugeldaks. Igas toas on suitsuandur. Kui see häiresse läheb, sõidab päästeauto kohe välja ja häire põhjustajal tuleb maksta 25 eurot trahvi.

See on aga lausa pool terve toa üürist! Kui kommunaalkulud otsa liita, tuleb tudengil ühe toa eest selles majas välja käia umbes sada eurot kuus. Ühes toas kahekesi elades lüüakse ka kulud pooleks. Nii odavat elu euroremonditud ühikast, veel vähem üürikorterist enam ei leia.

Seega on praegused Mordori elanikud mitmel moel õnnega koos: praegu saavad soodsat peavarju, ent tulevikus teavad rääkida lugusid Tartu viimasest ühiselamust, kust leidis veel vanade aegade tudengivaimu. Ehk isegi Tartu vaimu?

KOMMENTAAR

Asso Puidet Foto: Margus Ansu

Asso Puidet, 
Narva maantee 89 elanik aastatel 2002–2005, praegune ajakirjanik

Aeg-ajalt näen unes, et olen jälle seal ühikas, tõusen neist kulunud, tumeroheliseks võõbatud seintega ümbritsetud treppidest üles kolmandale või neljandale korrusele ja liigun mööda lagunenud ja määrdunud linoleumiga kaetud põrandaid. Möödun irvakil, halvasti ees istuvatest, kergelt lääpa vajunud ustest. Kuulen hääli nende tagant ja tunnen sõõrmeis praetud kartulite lõhna.

Tegelikult ei käinud ma kunagi teisest korrusest, kus mu tuba oli, kõrgemal, nii et see, mida ma unes näen ja tajun, on tõenäoliselt seesama, teine korrus, vasakut kätt.

Kui vahva komandant seal oli! Istus oma pisikeses, päikest täis kabinetis suure, pabereid täis laua taga ja säras. Me saime kenasti läbi. Võib-olla sai ta kõigiga kenasti läbi.

Meenub ka koridoris aknaorvas olev aknalaud ja sellele asetatud konisid täis purk. Seal, koridoris, ma suitsetasin, kui ma just parasjagu ühikatoas ei suitsetanud. Teinekord öösiti, kui suitsud otsas, sai sealt purgist konisid otsitud.

Tuba jagasin enamiku ajast oma rotiga. Teisi toanaabreid mul polnud ses kolme inimese toas – ma lihtsalt ei tahtnud ja siis ei pandudki. Sain ju komaga hästi läbi. Võib-olla sellepärast. Ma ei tea.

Siis oli sealsamas koridori peal, kohe päris lõpus hiigelsuur köök. Suur-suur tühi ruum. Kahhelplaadid seinas ja need punased plaadid põrandal. Ja selles suures tühjuses kaks räpast pliiti. Seal sai siis kartulit praetud või makarone keedetud. Kohe köögi vastas üle koridori oli kobarkäimla kogu koridori rahvale.

Aga vaatamata sellistele veidi ebasanitaarsetele oludele oli seal majas mõnus ja rahulik. Kui samal korrusel elavad slaavlased pidu pidasid, siis nad hakkasid tavaliselt varakult pihta ja ka lõpetasid varakult. Ja akna taga kiikus mul kask.

Ega ma seal kellegagi suhelnud. Mingi matemaatik elas seal toas paar kuud minuga, kui sisse kolisin. Selline vaikne ja mõnus maamees. Aga tema kolis välja.