/nginx/o/2017/08/31/7050111t1h794d.jpg)
Kuuskümmend aastat tagasi oli Rein Jalak seitsmeaastane poiss. Ta kodu, mille aias oli palju peenraid, asus Kalevi tänaval. Ema korjas sealt hommikul ilusa kimbu ja andis pojale, öeldes, et need tuleb nüüd õpetajale viia. Rein Jalak hakkas käima Tartu pedagoogilise kooli harjutuskoolis, kuna see oli kodule hästi lähedal.
Eha Vihm oli kuuskümmend aastat tagasi 21-aastane õpetaja, kes asus juhatama Tartu pedagoogilise kooli harjutuskooli 1.a klassi. See oli tema esimene klass ja ta esimesed õpilased neli järgmist aastat.
«Ma maalisin tahvlile lause: saame sõpradeks ja jääme sõpradeks,» meenutab Eha Vihm.
Seitsmeaastane Rein Jalak oli kooli jõudes arglik. Ei jooksnud nagu kõik teised lapsed kohe õpetajale lilli viima, vaid seisis ühe koha peal, kimp peos.
Kui kõik õpilased olid üles rivistatud, tuli õpetaja ise tema juurde ja küsis: «Poiss, miks sinul küll need lilled käes on?»
Siis tuli Reinule meelde, mida ta tegema pidi, ja ta ulatas õied oma esimesele õpetajale. Nii sündis sõprus kogu eluks.
Tänavu augustis kohtusid tollased klassiõed ja -vennad oma õpetajaga jälle. Nii nagu nad on juba mitu korda varemgi kohtunud, nüüd küpses eas.
Rein Jalak ütleb, et tõtt-öelda ei ole enam paljusid elus. Ka on tollaseid kaaslasi elutuultes kaduma läinud ning nime järgi neid kõiki enam üles ei leiagi. Aga kuue- või seitsmekesi käiakse koos ning alati minnakse ka Salme 1a asuva koolimaja ette pilti tegema.
Ühele lapsele, kel vanemate armastus puudus, oli ta otsekui ema eest. Viis talle villased sokidki koju jalga, meenutab Rein Jalak.
Eelmisel aastal korraldas Rein Jalak koos klassivend Ilmar Haagega õpetaja Eha Vihmale 80 aasta juubelipeo, kuhu tuli kokku väga palju rahvast. Rein Jalak kirjeldab, kuidas nad kinki otsisid ning kuidas leidsid siis ühe erilise olemisega kiiktooli, mis polnud aga enam uus ning mida tuli lasta restaureerida.
«Oi, kui kauniks on nad teinud mu vanaduspäevad,» kiidab õpetaja Eha Vihm oma tundeid praegu ja soovib kõigile oma õpilastele õnnepäevi. «Ma olen nii õnnelik oma saatusele, et olen saanud olla õpetaja. Ja minu õpetaja põhimõte on, et jäta ukselingile alati paitus, siis tulevad lapsed su juurde tagasi.»
Rein Jalak mäletab, et õpetaja Vihm oli nende sõber algusest peale.
«Ta kohe oskas läheneda igaühele nii, et see jäi meelde,» kirjeldab ta. «Meil oli ju ka väänikuid, aga neistki poistest on kõigist saanud sirged mehed. Ühele lapsele, kel vanemate armastus puudus, oli ta otsekui ema eest. Viis talle villased sokidki koju jalga!»
Kui kirjeldada nüüd seda, mis on 60 aastaga neist lastest saanud, siis vastus, alumisel pildil inimesi vasakult paremale silmitsedes, on järgmine.
Ilmar Haagest sai tehnikamees, erialaks autotransport ja ehitus. Riina Plingist, neiupõlvenimega Kallingost, lasteaiapedagoog. Ann Paalist, neiupõlvenimega Ruud, kõrgelt hinnatud lastekirurg. Eve Koljakist ökonomist. Kersti Meiesaarest, neiupõlvenimega Rämmal, majandusküberneetik, kes õpetab Tartu ülikoolis tudengeid senimaani.
Rein Jalakust aga kõrgelt haritud mehaanik, kes on käinud koguni Saksamaal tööstuslikke lasereid ehitamas.
Kõigil neil on lapsed ja peaaegu kõigil lapselapsed.
«Alles Saksamaal töötades sain ma päriselt aru, kui olulised on olnud need esimesed kooliaastad,» räägib Rein Jalak. «Näiteks seesama õpetaja ütlemine «sa pead ka ise hakkama saama» on mind palju aidanud. Ka oskas õpetaja meid kasvatada nii, et mingit kibestumist tolle aja tõttu hinge ei ole jäänud.»
Kui Rein Jalak 1957. aastal kooli läks, tegi ta oma isaga niisuguse kauba, et kui ta lõpetab esimese aasta kiituskirjaga, ostab isa talle jalgratta. Nii läkski – leping pidas täielikult ning poiss sai ratta kätte.
Algkooliaastatest pärit spordipisik ning jalgrattasport on kuulunud Rein Jalaku ellu samuti kogu aeg. Niisiis on varajaste kooliaastate mõju inimeste elus raske üle hinnata.
Õpetaja Eha Vihm ütles eile telefonis veel, et soovib kõigile pedagoogidele seda, et nad märkaksid iga last, ja nii, et laps tahaks õpetaja kõrval olla ja temaga suhelda.
Ta kinnitas ka, et mälestused tollest esimesest klassist, kellega ta 60 aastat tagasi alustas, on jäänud eriliseks.
«Ma tegin oma tööd nii väga kiindunult, ja kui vahel öeldakse, et esimene vasikas läheb aia taha, siis nemad küll ei läinud,» ütles ta. «Mõnikord kutsusin ma neid seal kooliõuel: tibu-tibu-tiiva-alla! Ja nad kõik tulid siis ja kogunesid mu ümber. Te ei tea, mis tunne see on!»
Tartu pedagoogiline kool tegutses aastatel 1955–1990, koolitades algklassiõpetajaid, vanempioneerijuhte, põhikooli muusikaõpetajaid ja kehalise kasvatuse õpetajaid ning lasteaia muusikakasvatajaid. Kooli ruumes töötas kaheksaklassiline harjutuskool.
Samas majas Salme 1a tegutseb nüüd Tartu ülikooli õpetajate seminar.
Õpetaja Eha Vihm on väga tunnustatud pedagoog ja metoodik, kes töötas harjutuskoolis 15 aastat.
Sealt meelitati ta tööle Tartu abikooli (praeguse nimega Tartu Kroonuaia kool), millest sai Tartu ülikooli baaskool, kuna tudengeil, kes õppisid eripedagoogideks ehk tollase nimetusega defektoloogideks, oli vaja head praktikakohta ning kogenud õpetajat, kes neid juhendaks.
81-aastane Eha Vihm ütleb, et tema enda õpetaja on olnud Felita Viikna, kes sai hiljuti 103 ning kellega nad kõrgest east hoolimata seniajani suhtlevad.