Võssa sadanud piloot käis taas Ülenurmel

Nemad on minu elupäästjad, kinnitas Josef Mörtl (vasakul). Tema kõrval tolleaegne lennujaama direktor Rein Mark (keskel) ja hea sõber Michael laupäeval Tartu lennujaamas. Foto: Risto Mets

Pühapäeval möödub neli aastat ja kuus kuud Tartu ümbruse ainsast lennuõnnetusest, milles sai vigastada kolm inimest. Praegu on kõik ränga avarii üle elanud elus ja terved ning teevad oma igapäevast tööd.

See oli külm ja vihmane sügisõhtu 24. novembril 2006. Taevas Ülenurme lennuvälja kohal oli pilves ning nähtavus polnud kiita. «Täpselt nagu täna,» kinnitas läinud laupäeva õhtul kella kuue paiku Ülenurmele tolleaegset õnnetuspaika üle vaatama saabunud Austria piloot Josef Mörtl.

«Tulime Rootsist ning pidime kaks tundi hiljem lendama edasi Saksamaale Dresdenisse,» kirjeldas lendur. Emajõelinna tahtis sõita Saksa ärimees, kellel oli siin firma.

Otse kaasikusse

Äriasjad aetud, võttis lennuk Piper 46T kella viie paiku Ülenurme lennuväljalt hoogu ja tõusis õhku. Lennutornist vaadatuna rutiinne õhkutõus. Peagi oli tiivuline sukeldunud hämarusse.

Vaevu jõudis aga lennuk õhku tõusta, kui hakkas ühtäkki kiiresti kõrgust kaotama. Mörtli hinnangul oli õhusõiduk juhitavuse kaotamise hetkeks tõusnud 300–500 meetri kõrgusele ning kiirus oli ligikaudu 300 km/h.

Raginal niitsid tiivad puudelatvu ja lennuk prantsatas maha umbes 500 meetri kaugusel lennuraja lõpust. Kõik kolm lennukis viibinut said raskelt vigastada.

Kõige kergemad vigastused olid Stefani-nimelisel reisijal. Murdunud puusaluu ja verise näoga mees väljus lennukist ning asus läbi pimeda metsa otsima teed tagasi lennuväljale, et kutsuda abi.

Kõige raskemad vigastused olid teisel reisijal, Helmutil, kuid teadvusel oli temagi. «Minul oli arvukalt luumurde, kuid ei midagi eluohtlikku,» rääkis Mörtl. Tema keha oli aga lennukirusudesse kiilunud.
«Sain liigutada üksnes oma paremat kätt,» kirjeldas piloot. Käega õngitses ta taskust välja mobiiltelefoni. See töötas.

Tund varem oli ta äralendu oodates helistanud Austriasse oma sõbrale Michaelile ning valis uuesti sõbra numbri. Päästeametis töötanud sõber ei suutnud alguses sugugi uskuda, et kogenud piloot on alla kukkunud. Sellest hoolimata asus ta kiiresti tegutsema ja helistas Tartu lennujaama.

Süttimise kartus

«Lennuk kukkus metsa ja vigastada saanud inimesed lebavad seal sees. Palun abi,» hüüdis Michael telefoni. Lennujaamast vastati talle, et lennuk startis ilma igasuguste probleemideta.

Kõne võttis vastu tolleaegne lennujaama direktor Rein Mark, kes meenutas, et nägi ise, kuidas see lennuk õhku tõusis. «Umbes viis minutit hiljem helistati Salzburgist ja teatati, et juhtus õnnetus.»

Mark hakkas asja uurima. Siinne lennukontroll polnud õnnetust registreerinud. Radarit ei olnud Tartu lennujaamal toona ega ole tänini. «Väikestes lennujaamades radarit enamasti ei olegi,» selgitas Mark.

Lennukontroll püüdis piloodiga ühendust võtta, kuid see ei õnnestunud. Seejärel helistas Mark päästeametisse ja algas suuroperatsioon lennuki leidmiseks.

«Ei kulunud kuigi palju aega, kui kuulsime päästesireene,» kinnitas kinni kiilunud Mörtl. «Siiski tuli oodata umbes kaks tundi, kuni meid lõpuks leiti.» Ootamise tegi pingeliseks see, et lennuki salongi voolas pidevalt kütust. «Kartsin, et lennuk läheb põlema.»

Kaks tundi hiljem saabus pimedusest mees koeraga, seejärel juba päästerühm. Mehed tõsteti lennukist välja ja kanti läbi metsa kiirabiautodesse, mis viisid vigastatud Tartusse. «Juba öösel tehti mulle operatsioon, mis kestis neli tundi,» rääkis Mörtl.

Piloodi jalg oli väga halvas seisus ning arstid kaalusid selle amputeerimist. Mörtl on väga tänulik sellele noorele naisarstile, kes otsustas siiski opereerida ja jala päästa. Selle otsuse üle tunneb Mörtl praegu kõige suuremat rõõmu. Ta kõnnib probleemideta kahel jalal, naudib elu täiel rinnal ja lendab jälle. Vajaduse korral kas või jookseb ja tantsib.

Tartus haiglas veetsid patsiendid ühe päeva. Seejärel viis kiirabi nad lennukile ning Mörtli ravi jätkus Austrias Salzburgis. Sakslased viidi kosuma kodumaale Frankfurti.

Kõik lennukis viibinud on praegu terved ja elavad hästi.

Uurimine lõppenud

Laupäeval, 16. aprillil lendas Mörtl taas Ülenurme lennuvälja kohal. Helikopterilt vaadati üle õnnetuskoht. Edasi lendasid kaks sõpra Tallinna, kus lebab katkine lennuk. «Tahan selle üle vaadata ning viia Austriasse. Jätan selle endale suveniiriks,» sõnas mees.

Õnnetuse asjaolude uurimiseks alustas prokuratuur 2006. aastal kriminaalmenetluse, mis vältas ligi kolm aastat ja lõpetati 2009. aasta augustis.

Uurimisandmed annavad alust arvata, et õnnetuse põhjustas piloodi juhtimisviga, märkis riigiprokuratuuri avalike suhete juht Kadri Tammai. Õnnetust soodustasid valgustamata maapind, horisondi nähtamatus, pimedus, piloodi pikk tööaeg ja talle võõras ümbrus. Et õnnetus juhtus välisriigi lennuki ja kodanikega, otsustas prokuratuur uurimise lõpetada ja kedagi süüdi ei tunnistatud, lisas Tammai.

Piloot ise kinnitas, et lennuki allakukkumise põhjustas tehniline rike.

Õnnetus Ülenurmel

• 24. novembril 2006 kell 17.05 tõusis Ülenurme lennuväljalt õhku austerlase Josef Mörtli juhitud väikelennuk Piper 46T, mis pidi lendama Saksamaale Dresdenisse.

• Kümme minutit hiljem sai lennujaama juhataja Rein Mark kõne Salzburgist lennuki allakukkumise teatega.

• Häirekeskus sai teate õnnetusest kell 17.36.

• Lennuk leiti üles kell 18.44.

Allikas: Postimees 27.11.2006