Raimu Hanson: vigina asemel tegu

Foto: Sille Annuk

Käisin suvepuhkuse lõpetuseks esmaspäeval kunstimajas, et vaadata eelmisel nädalal avatud kahte näitust. Soovitan minna kõigil, keda kunst ei jäta külmaks.

Ühe väljapaneku on teinud Eesti tippkunstnikke Leonhard Lapin. Tema installatsioon «Eesti mets» kunstimaja monumentaalgaleriis, kuhu pääseb hoovist, koosneb suurest hunnikust saekaatris üle jäänud laua-, lati- ja prussijuppidest. Teine uus näitus on «Teispool reaalsust» ja koosneb mitme kunstniku nüüdisaegsest graafikast. See on välja pandud teise korruse saalidesse ja esimese korruse väikesesse ruumi.

Kõige rohkem rõõmustasin kunstimajas kolmanda uue asja üle: trepikojas valvelaua letil on väike kast, kuhu keegi on toonud oma näputööna valmistatud kikilipsud ja kassid. Need maksavad viis eurot. Raha saab poetada läbipaistvasse kasti, millel on kiri «Toeta Tartu kunstimaja näitusetegevust!».

Valvelauaprouad selgitasid, et kikide ja kiisude õmbleja soovib kaasa aidata kunstimaja hoovi korrastamises. Ta on eakas kunstiõpetaja ja kunstisõber, kuid soovib avalikkuse ees nimetuks jääda. Ostsin lipsu. Otsustasin selle panna kurgu alla iga järgmise näituse avamise puhul.

Eile tulin puhkuselt tööle ja nägin laual paksu pruunikaanelist raamatut «Eesti riigi-, avaliku ja kultuurielu tegelased 1918–1938». Mulle raamatud meeldivad ja eriti rõõmus olen viimastel aastatel selliste üle, mis tuginevad dokumentaalsele ollusele.

Uue üllitise lehitsemisel selgus, et keegi on äsja lasknud faksiimilena ehk täpse jäljendina trükkida 1939 Tallinnas Sõnavara kirjastatud raamatu. Selles on avaldatud tolle aja silmapaistvate Eesti meeste ning mõne naisegi elulugu ja foto. Silma torkab, et kõige rohkem biograafilisi ridu on antud vabariigi presidendile Konstantin Pätsile ja sõjavägede ülem­juhatajale Johan Laidonerile (neist on lehe­küljesuurused fotoportreed), kuid Jaan Tõnissonist – ei midagi!

Laual oli ka sedel, millel nimi ja telefoninumber. Helistamisel selgus, et 90-aastane Linda Lõhmus, kes on viimased kümmekond aastat elanud Elvas, töötas omal ajal Tallinnas õpetajana ega saa väga kõrges easki harivast tegevusest loobuda. Nimelt on ta märganud, et tänapäeva noored ei tea, kes juhtisid enne okupatsioone Eesti elu. Seepärast laskis ta oma kulu ja kirjadega avaldada uuesti vana biograafilise leksikoni ja selle Apollo poodidesse müüki panna. Tulu ta ei looda.

Linda Lõhmus ja anonüümne endine kunstiõpetaja võiksid vigiseda, nagu see tänapäeval on levinud paljude asjade puhul suhtlemisel silmast silma ja ka elektrooniliselt. Aga selle asemel valisid nad tegutsemise. Minu meelest on see väga kiiduväärne. Võtke eeskujuks.