Aga mina tahan teilt, lugupeetud poliitikud, kultuurikeskuse ja vaateratta kõrvale üht reaalset ehitist veel paluda. Seksika lubadusena saaks selle valimisplatvormis sõnastada nii: «Lubame, et viie aasta pärast kuulub Eesti jalgpallikoondisesse alati vähemalt viis Tartust pärit mängijat.»
Kuidas, kirevase päralt, seostub jalgpallikoondis Tartu valimistega, küsib ilmselt nüüd mõnigi. Aga seostub: jalgpall on spordiregistri andmetel 2082 harrastajaga Tartu populaarseimate spordialade tipus, jäädes alla vaid võimlemisele.
Kuid harrastajate rohkusest hoolimata on Eesti suuruselt teise linna jalgpallitaristu seis pehmelt öeldes nadi. Nii nadi, et jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ütles tänavu veebruaris otse: Tartu on jalgpalli mängimise tingimuste mõttes üks kriitilisemaid piirkondi Eestis. Ta lisas, et liit on teinud valmis Tartu vastava valdkonna arengukava, aga selle elluviimine sõltub eelkõige kohaliku omavalitsuse võimekusest ja tahtmisest – just tahtmisest on puudu olnud.
Linnaisad on pareerinud kriitika järgmiselt: aga me ju rekonstrueerisime Annelinna kunstmuruväljaku, me ju toetasime Sepa jalgpallikeskuse ehitamist, me ju vahetame tänavu välja Reiniku kooli ja järgmisel aastal Tamme staadioni kivikõvaks amortiseerunud kunstmuru.
Jah, tore, need on vajalikud asjad – kuid elementaarsed. Kui ostad uue auto, tuleb ka sellel mõne aja pärast kulunud detailid välja vahetada.
Vanade väljakute kõpitsemine on elementaarne, ent see ei anna juurde uusi ruutmeetreid, kus saaks sirguda järgmised Vassiljevid või Klavanid – või veelgi paremad mängijad. Ning tegelikult pole esmatähtis ju mitte tippmängijate vormimine, vaid see, et lapsed saaks üldse liikuma.