Kaspar Koort: Tallinn–Tartu 5:0 (1)

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Margus Ansu

Võimupirukast võimalikult suurt ampsu ihkavad erakonnad on asunud valijatele magusaid lubadusi jagama. Vali meid – saad kesklinna võimsa kultuurikeskuse, kuulutab üks. Vali meid – saad jõe äärde vaateratta, annab teada teine. Üldsõnaline vadin, et teeme Tartu targaks ja turvaliseks, sinna juurde.

Aga mina tahan teilt, lugupeetud poliitikud, kultuurikeskuse ja vaateratta kõrvale üht reaalset ehitist veel paluda. Seksika lubadusena saaks selle valimisplatvormis sõnastada nii: «Lubame, et viie aasta pärast kuulub Eesti jalgpallikoondisesse alati vähemalt viis Tartust pärit mängijat.»

Kuidas, kirevase päralt, seostub jalgpallikoondis Tartu valimistega, küsib ilmselt nüüd mõnigi. Aga seostub: jalgpall on spordiregistri andmetel 2082 harrastajaga Tartu populaarseimate spordialade tipus, jäädes alla vaid võimlemisele.

Kuid harrastajate rohkusest hoolimata on Eesti suuruselt teise linna jalgpallitaristu seis pehmelt öeldes nadi. Nii nadi, et jalgpalliliidu president Aivar Pohlak ütles tänavu veebruaris otse: Tartu on jalgpalli mängimise tingimuste mõttes üks kriitilisemaid piirkondi Eestis. Ta lisas, et liit on teinud valmis Tartu vastava valdkonna arengukava, aga selle elluviimine sõltub eelkõige kohaliku omavalitsuse võimekusest ja tahtmisest – just tahtmisest on puudu olnud. 

Linnaisad on pareerinud kriitika järgmiselt: aga me ju rekonstrueerisime Annelinna kunstmuruväljaku, me ju toetasime Sepa jalgpallikeskuse ehitamist, me ju vahetame tänavu välja Reiniku kooli ja järgmisel aastal Tamme staadioni kivikõvaks amortiseerunud kunstmuru.

Jah, tore, need on vajalikud asjad – kuid elementaarsed. Kui ostad uue auto, tuleb ka sellel mõne aja pärast kulunud detailid välja vahetada.

Vanade väljakute kõpitsemine on elementaarne, ent see ei anna juurde uusi ruutmeetreid, kus saaks sirguda järgmised Vassiljevid või Klavanid – või veelgi paremad mängijad. Ning tegelikult pole esmatähtis ju mitte tippmängijate vormimine, vaid see, et lapsed saaks üldse liikuma. 

Muidugi pole mõtet lüüa lauale loosungit: ehitame Tartu täis jalgpalliväljakuid! Alustada tuleb sellest, et ehitada valmis Taaralinna jalgpallihall. Selline, nagu on jalgpalliliidu hall Tallinnas Lilleküla staadioni juures.

Ka Tallinn on rajanud kaks väljakut, millele saab meie pidevat kehva suusailma arvestades peagi peale tõmmata pneumaatilise kupli. Lisaks on pealinnas veel üks selline väljak ning üks väiksem jalgpallihall. Kokku viis. Ütleme otse: Tallinnas on vutipoiste ja -tüdrukute külma aja treeningutingimused mitu korda paremad kui Tartus.

On räägitud, et Tartu jalgpallihalli võiks ehitada linna, jalgpalliliidu ja erakapitali koostöös. Aga nagu teada – kui on mitu vastutajat, siis ei taha keegi vastutada. Uus võim, haara härjal sarvist ja tee see asi ära. Ehita hall ja lisaks tõmba talveks Annelinna väljakule kuppel peale.

Kolmapäeval avaldatud värskes Eesti jalgpallikoondise nimekirjas on 24 pallurit, neist on Tartus vutiteed alustanud vaid kaks meest – aga see arv võiks olla, lausa peaks olema suurem. Jalgpallikoondis, seltsimehed linnajuhid, on sportlikus plaanis riigi visiitkaart.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles