Vanad võitluskaaslased tähistasid puuris korüfee sünnipäeva

Tirka, me tulime sulle ju sünnipäevale, kostis JK Luunja mängumeeste suust etteheitvalt, kui Tammeka 99 noormehed Kristjan Tiiriku sünnipäevaturniiri kõige kaalukamat meeskonda pidevate spurtide ja kiire söödumänguga terroriseerisid.

Etteheide oli tehtud siiski naljaga pooleks, sest laupäeval Sepa staadionile ehitatud puuris peetud turniir oli esmajoones mõeldud siiski vanade sõprade lõbusaks kokkusaamiseks. 

Tuldi kasvõi Austraaliast

Tõsi, sõbralikule õhkkonnale vaatamata oli mängumeeste silmis näha tõsist kirge nagu vanadel headele aegadel ning endast parima üritasid välja pitsitada kõik, hoolimata turjal ja kõhul lasuvatest aastatest ja kilogrammidest.

Turniiri võitjaks krooniti mehed, kes alustasid oma jalgpalluriteed Tammeka 1985.–1987. aastal sündinute treeningurühmades. Esikoha tõi neile raudne närv mängujärgsetes penaltiseeriates: poolfinaalis saadi penaltitega jagu Tammeka 91 meeskonnast ning finaalis Tammeka 99 noormeestest.

Sepa staadionil sportliku pärastlõuna veetnud vanad vutimehed olid Kristjan Tiirikule siiralt tänulikud, et ta otsustas tähistada oma sünnipäeva just sel viisil, mitte ei kutsunud kamraade JK Tammeka kontorisse pokaale kokku lööma ja torti järama. 

Näiteks endine Tammeka, Nõmme Kalju ja FC Flora mängumees Martin Hurt tunnistas, et kuigi viimastel aastatel pole ta muude tegemiste kõrvalt vutiväljakule enam üldse jõudnud ning vorm on seetõttu kasin mis kasin, polnud Tiirikult turniirile kutset saades tarvis kaks korda mõelda.

Oli lausa selliseid mehi, kes saabusid turniirile maakera kuklapoolelt Austraaliast, tõdes Tammeka 91 pallur Kristo Pahla.

«Väga kihvt turniir, näed vanu tuttavaid, kellega kunagi kuskil koos mängitud. Väga lahe ja teretulnud üritus, sellest võiks täitsa traditsioon saada,» kiitis Hurt, kes alustas oma jalgpalluriteed koos Tiirikuga Avo Jakovitsi käe all Tammeka 1982.–1983. aastal sündinute treeningurühmas.

Hurdaga oli nõus ka noorema generatsiooni esindaja, turniiri kolmandana lõpetanud Tammeka 91 meeskonnas mänginud Tiiriku õpilane Kristo Pahla, kes praegu treenib juba ise Tammekas tulevasi vutiässasid. 

«Väga positiivne, sellist turniiri pole Tartus ammu olnud, väga huvitav oli vanade sõpradega koos mängida,» rääkis Pahla. Ta lisas, et mõnda kunagist meeskonnakaaslast polnud juba mitu aastat näinud ning oli lausa selliseid mehi, kes saabusid turniirile maakera kuklapoolelt Austraaliast. 

Viie aasta pärast jälle

Kristjan Tiiriku sõprade ja kolleegide meeskonnas pallile valu andnud JK Tammeka noortetreener ja klubi juhatuse liige Ken Viidebaum rääkis, et turniiri peamine initsiaator oli ikkagi sünnipäevalaps ise, kuid klubi võttis ideest kohe tuld.

«Kui kusagil mõne vana võitluskaaslasega kokku trehvatakse, siis ikka arutatakse, et võiks jälle koos mängima hakata, aga üldiselt tegudeni ei jõuta. Sealt see mõte tuligi – et teeme kasvõi korra aastas sellise turniiri,» kõneles Viidebaum.

Päevakangelane, mulluse hooajaga tegevmängijakarjäärile joone alla tõmmanud ja praegu Tammeka tegevjuhi ametit pidav Kristjan Tiirik tunnistas, et turniiriga võis igati rahule jääda: väga tore oli kunagisi võitluskaaslasi ja õpilasi taas näha ning nendega koos palliplatsil nahkkerale pihta anda.

Mõistagi sai Tiirik ka ise turniiril jala valgeks, kuid poodiumilt jäi tema Tammeka 82-83 meeskond siiski välja, kui leppida tuli neljanda kohaga. Eriti kurb ta selle pärast siiski ei olnud.

«Meie jaoks oli pool võitu juba alagrupist edasi saamine,» tõdes vutimees ja tunnistas ausalt, et ega vorm ei ole ka suurem asi. «Polnud putsasid ammu jalga pannud, nii et play-off’ideks olid suured varbad nii valusad, et päris raske oli platsil liikuda,» lisas ta.

Turniirist võiks temagi arvates saada tore traditsioon, kuid ilmselt igal aastal ta seda siiski korraldama ei hakka. Ent hiljemalt viie aasta pärast lubas ta mehed taas kokku kutsuda.