Vanatestamentlik juut sattus seksrevolutsiooni

Pattu kahetsevat juuti kehastavad Vana Šapiro (vasakul, Matti Lin­no), Noor Šapiro (Rein Annuk) ja veel kaks tegelast. Foto: Kristjan Teedema

Vilde teater etendab endises kuulsas Staadioni tänava hullumajas ühe ilmalikus­tu­nud juudi eetilisi ja religioosseid siseheitlusi Teise maailmasõja järgses maailmas.

Koonduslaagrite tuha, sõjamasinate mürina ja totalitarismi hüsteeria eest Euroopast Uude Ilma põgenenud Josef Šapiro monoloogi põhiteemaks on eetika, iseäranis seksuaaleetika.

Kuidas peab elama ja käituma vanatestamentlikus vaimus kasvatatud, kodust ja juurtest eemale paisatud juut Ameerikas peale sõda, keset üleüldist elatustaseme ja heaolu tõusu, keset ideoloogiaks kujunenud karjerismi, tarbimispropagandat ja hundimoraali, keset eetiliste väärtuste kokkuvarisemist ja massilist kombelõtvust?

Kas armukese pidamine ja abieluvälised suhted on ikka eetilised, mis sest, et üldiselt heaks kiidetud ja vaat et poolkohustuslikudki? Kas truudusel ja vastutustundel on maailmas veel üldse mingit tähendust? Kas religioossel juutlusel on veel sõna- ja eluõigust kohe-kohe puhkeva seksrevolutsiooni lillelistes tõmbetuultes?

Kaheksa tegelast

Isaac Bashevis Singeri romaani «Patukahetseja» on dramatiseerinud ja instseneerinud Jüri Kaldmaa.

Lavastuses hargneb romaani algne tekst, Šapiro monoloog kaheksa tegelasega näidendiks, kus pattu kahetsevat juuti ennast kehastab koguni neli tegelaskuju: Noor Šapiro, Vana Šapiro, Hea Tung ja Kuri Tung. See nelik suhestub maailma, ajastu, sündmuste, väärtuste ja inimestega.

Vilde teatri lavastuse valgus-, heli- ja lavakujundus on vaesele harrastusteatrile iseloomulikult tagasihoidlik, samas on napid vahendid täiel määral ära kasutatud (mida nii sageli ei saa ütelda riigi rahastatud kutseliste teatrite kohta).

Etendus kestab kaks tundi, mistõttu tuleb müts maha võtta näitlejate ees, kes vapralt, vähimagi tagasilanguseta, üleinimliku energiaga hoiavad lõpuni üleval etenduse pinget. See on harrastusteatri kohta väga kõva tase.

Näitlejate tehniliste oskuste üle iriseda on kõnealusel juhul kohatu, seda enam, et kutseta näitlejatena annavad nad publikule kätte kõik märgid, lavastuse tähenduslikud markerid, mida jällegi mitte alati ei saa ütelda kutselise teatri näitlejate kohta.

Tänu sellele ei teki lavastuses ebaloogilisi auke, nii moodustub ühtlane kangas ja kandub tasahilju vaataja teadvusse.

Kaalukad küsimused

Kui «Patukahetsejat» ongi raske jälgida, siis ei tulene see mitte niivõrd lavastustöö või näitlejate ebaprofessionaalsusest, kuivõrd just näidendis esitatud probleemide ja küsimuste karmivõitu kaliibrist.

See lavastus nõuab järelemõtlemist, sest eetilised küsimused ongi oma loomult kaalukad. Samas leidub stseene, kus äraspidine äratundmisrõõm kisub vaataja suu tahtmatult muigvele.

Nii et minge kindlasti vaatama – teatriime ei jää teps mitte olemata. Näha ja mõelda nagu vanatestamentlik juut (mida see näidend aga tahes-tahtmata paneb tegema) võib tänapäeva inimesele osutuda ootamatult intrigeerivaks väljakutseks.

Peeter Piiril on bakalaureusekraad filosoofias. Ta on tegutsenud Tartu Üliõpilasteatris ja Noorte Teatritehases, mille stuudios lööb kaasa praegugi, ning kirjutab Sirpi teatri- ja filmiarvustusi.

Vanas vaimuhaiglas
• Vilde teater mängib vanas vaimuhaiglas (Staadioni 48) Isaac Bashevis Singeri «Patukahetsejat».
• Tõlkinud Kalle Kasemaa, dramatiseerinud, lavastanud ja muusikaliselt kujundanud Jüri Kaldmaa.
• Tänane etendus on tasuta, järgmine etendus on 21. aprillil, algus mõlemal kell 19.