Mari-Liis Pintson: kui väike poiss saab elu elamuse

Foto: Margus Ansu

Järjekordsel tööpäeva hommikul istusin bussis harjumuspärasele kohale. Esiistmelt kostis korralik mürgel: kaks väikest poissi hüppasid kilgates istmel ja nautisid ilmselgelt bussisõitu. Lasin pilgu üle teiste reisijate nägude, millest ei peegeldunud erilist vaimustust hommikul bussis lärmavatest lastest.

Järgmises peatuses korjas ema oma poisid kokku, läks bussijuhi juurde, puhus temaga veidi juttu ja ulatas mehele pooliku limonaadipudeli. Poisid keksisid ja vadistasid nüüd kabiini juures. Ahhaa, ilmselt on see nende isa, mõtlesin. Sama ülevoolavas tujus oli ka bussijuht ise: lõi poistele patsu ja kui nad bussist maha läksid, hõikas emotsioonidest pakatavalt mitu korda neile järele «Pakaa! Pakaa!».

Üks pisike poiss, väiksemast vennast siiski veidi suurem, kalpsas korraks bussi tagasi, lõi isale veel kord patsu ja jooksis siis emale järele. «Tuut-tuut!» lasi bussijuht, paras mehemürakas, oma poistele veel signaali ka.

Aeg peatus hetkeks. Kõigi bussisõitjate näod olid naerul, silmad särasid, minu isiklik mudilane kõrvalistmel vaatas mulle sõnatult otsa, purtsatas siis naerma ja peitis pea minu varrukasse. Paistis, et kõik unustasid vähemalt hetkeks kiirustamise.

Bussijuht keeras raadiost kostvale venekeelsele laulule volüümi juurde ja jätkas tööpäeva. Alles eelmisel hommikul olin samas bussis mõtteis kirunud, et mille pagana pärast peab ta oma venekeelset popmuusikat nii kõvasti kuulama. Nüüd aga tundsin rõõmu sellest, et sohver on silmanähtavalt heas tujus ja nautis temale sobiva muusika saatel mõnusalt alanud hommikut.

Aga mõtlesin ka neile, kes juhtusid parajasti autoga või jalgsi bussist mööduma ja sarjasid, et mida ta siin tuututab, linnas ju ei tohi. Nemad ju ei teadnud lugu selle tuututamise taga. Nii nagu me ei tea tihti lugu poemüüja kehva tuju taga või põhjust, miks õpetaja kontrolltööde parandamisega ülemäära kaua on venitanud.

Kui meie vastas on anonüümne töötaja, saab ju kiirelt asjad aetud, lisaks on tema peale kaevata lihtsam, kui midagi ei meeldi.

Kuhu need lood kadusid? Kas üks ei märka ega kuula ja teine ei julgegi olla tööpostil inimene, kel on emotsioonid ja isiklik elu? Kui meie vastas on anonüümne töötaja, saab ju kiirelt asjad aetud, lisaks on tema peale kaevata lihtsam, kui midagi ei meeldi.

Ent koos nende lugudega kaob ka palju muud. 

Olin just päev varem korjanud üles veel kaks lugu, mida juhuslikult kõrvalseisjana märkasin. Need jäid minu mõtteisse pikaks ajaks keerlema. Kogu eluks on aga jäänud mõtteisse lood lapsepõlvest, mis annavad jõudu ja venitavad alati suunurgad üles. Nii nagu ma loodan, et need kaks väikest poissi mäletavad veel aastate pärast, kui uhke tunne oli oma isa bussiga sõita ja kuidas süda sees rõõmust selle kahe tuutu peale hüppas.

Minu enda lapsepõlve üks uhkemaid hetki on mälestus sellest, kui minu (minu!) isa sõitis suure veoautoga lasteaia õuele ja tõi kokatädidele terve koorma kapsapäid. Kõik lapsed seisid selle suure auto ümber ja vaatasid ammulisui kapsalaadungit. Muidugi olin ma uhke!

Aga see oli ka aeg, kui ema julges panna mind vennaga maaliinibussi peale ja saata 40 kilomeetri kaugusele vanaema poole. Palus vaid bussijuhil vaadata, et me ikka õiges peatuses maha läheksime. Siis oli loomulik, et bussijuht oli nõus seda tegema. Ka bussis olnud tädid jätsid ema soovi meelde ja hoidsid meil silma peal.

Kui juhtus eriti sõbralik bussijuht olema, peatas ta bussi vanaema metsatuka juures tee otsas, et lapsed ei peaks üksi maanteel kõndima.

Mõnikord juhtus ka seda, et vanaema juurest tagasi tulles ei olnud juhil vahetusraha, ta lõi käega ja ütles, et ah, sõida niisama. Ja otse loomulikult ei küsinud ta minult piletit, kui läksin vanaema juurest bussi peale, kassipoeg korvis. Sest kassipoeg tegi tal tuju heaks ja hea tujuga lubas ta mul tasuta sõita.

Ma usun, et ka see mehemürakas, kes Tartu linnaliinibussi roolis läinud nädalal oma poiste kohalolekut nautis, laseks kassipojaga tüdrukutirtsul hea tuju puhul piletita sõita ja hoiaks lapsevanema palvel silma peal üksi vanaema juurde sõitval õel-vennal. Aga ta ju ei saa, sest ta peab olema anonüümne klienditeenindaja, kes ei või jäneseid oma bussi lubada ja lapsehoidjat mängida.

Seda enam teevad rõõmu need praeguse aja üürikesed hetked, mil klienditeenindaja on tööpostil viibides inimene, mitte anonüümne töötaja bussiroolis või poekassas. Oleme siis klientidena samuti inimesed.