Peeter Laasik: Elva ostukeskuse saaga ehk Kuidas karikas sai täis

Peeter Laasik, Elva linnavolikogu aseesimees (Keskerakond) Foto: Erakogu

Uus kaubanduskeskus tuleb Elvasse varem või hiljem, selle üle pole mõtet vaielda. Põhiline küsimus on, kas see peab toimuma pargi arvelt, laiendades sinna parklat.

Kui linna keskuse muutmisel põrkuvad erahuvi ja avalik huvi, tuleb protsessi käsitleda tasakaalustatult. Kindlasti pole sellistel puhkudel pooli rahuldavat otsust saavutada lihtne. Nii linnavalitsus kui ettevõtja peab arvestama partneri huve.

Elva tarbijate ühistu (Coop) kaubanduskeskuse laienemise ümber on arutelusid peetud juba poolteist aastat. Nüüdseks on teema viinud senise koalitsiooni lõhenemiseni. Seda on vaja selgitada.

Kindlasti on senisel linnavalitsusel olnud kordaminekuid, kuid see ei tähenda, et kõik nende teod peaksid olema kriitikavabad.

Uus kaubanduskeskus tuleb Elvasse varem või hiljem. Majandusloogikast tulenevalt on see selgemast selgem ning selle üle diskuteerimine kuulub aja raiskamise valdkonda. Põhiline küsimus on: kas see peab toimuma avaliku ruumi (pargi) märkimisväärse vähendamise teel, laiendades sinna parklat? 

Mina leian, et ei. Sellise sammuga minnakse konflikti suure osa linnakodanike, aga ka volikogus kõnealust teemat arutava komisjoni arvamusega.

Kas on lahendus, mis rahuldab nii tarbijate ühistut kui linnakodanikke ja volikogu? Arvan, et on. Aga sellise tulemuse saavutamine vajab rohkem aega ja konstruktiivsust mõlemalt poolt.

Seega, kui me tahame ikkagi sisuliselt arutleda, peame rääkima probleemist. 

Kui tarbijate ühistu soovis poolteist aastat tagasi alustada detailplaneeringut, olin selle poolt. Peab ütlema, et protsess kulges kiirelt, aga … Kui planeering jõudis linnavalitsusest volikogu maa- ja keskkonnakomisjoni, selgus, et ühistu on asetanud küllalt selged piirid, mille sees ta on nõus tegutsema. 

Ühistu poolt vaadatuna oli see igati arusaadav, et kasumit taotleva eraettevõttena püütakse hoida investeeringut võimalikult väiksena. Samas peavad volikogu komisjonid ja volinikud seisma hea Elva linna avaliku ruumi ja meie inimeste heaolu eest. Tavaliselt sellises olukorras peetakse läbirääkimisi ja püütakse saavutada kompromiss.

Linnavolikogu maakomisjon arutas planeeringut koosolekul tänavu märtsis ja aprillis. Sellesse komisjoni kuuluvad valdkonna parimad eksperdid ning koalitsiooni ja opositsiooni esindajad. Mõlemal nõupidamisel hääletati linnavalitsuse pakutud planeeringulahendust ja mõlemal korral sai see esitatud kujul hävitava hinnangu.

Komisjon andis selged juhised, mida oleks vaja planeeringus muuta, et Elva linna keskusse tuleks väärikas hoone. Need ettepanekud kajastuvad komisjoni koosoleku protokollis ja on hea lähtepunkt läbirääkimisteks tarbijate ühistuga.

Siit edasi läks asi käest ära. Võib öelda ka seda, et arutelu muutus poliitiliseks.

Linnavalitsus lasi teha mõningaid muudatusi detailplaneeringus, kuid põhiprobleemi – pargi ja parkla vastuolu – ei suudetud lahendada. Kindlasti ei olnud läbirääkimised ühistuga linnavalitsusele lihtsad, kuid olukorras, kus põrkuvad erahuvi ja avalik huvi, ei saagi oodata lihtsaid lahendusi. Konstruktiivsete lahenduste nimel tuleb visalt tööd teha.

Järgnes detailplaneeringu avalik arutelu, kus kerkisid üles põhimõtteliselt samad küsimused, mis olid jutuks olnud juba ka maakomisjonis. Jällegi ei suudetud lahendada põhiküsimust: pargi ja parkla ratsionaalset lahendust. Kuna avalikkus nägi tarbijate ühistu selget domineerimist, tekkis ka pargi kaitsjate huvirühm. Seega oli probleem liikunud selgelt emotsionaalsesse faasi, kus ratsionaalsed argumendid enam eriti ei loe. Kindlasti on olukorra kuumenemisel oma osa ka lähenevatel kohalikel valimistel, mille eel soovivad kõik poliitilised jõud mõne konflikti kaudu endale tähelepanu tõmmata.

Kuna avalikkus nägi tarbijate ühistu selget domineerimist, tekkis ka pargi kaitsjate huvirühm. Seega oli probleem liikunud selgelt emotsionaalsesse faasi, kus ratsionaalsed argumendid enam eriti ei loe.

Mulle paistsid kõigepealt ohumärgid maa- ja keskkonnakomisjoni otsustest. Need näitasid probleemi olemasolu ja raskust. Siit edasi tekkis selgeid puudusi linnavalitsuse suhtumises linnakodanike ja ka volinike arvamustesse.

Linnavalitsus suunas juulis planeeringu edasi maavanemale heaks kiitmiseks, tegemata mingeid muudatusi. Sellega öeldi sisuliselt, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Tekkis reaalne võimalus, et planeering võidakse sellisel kujul kinnitada.

Selline käik oli mulle viimaseks tilgaks karikas, mis oli hakanud üle ajama. Linnavalitsuse sellisele käitumisele tuli pidurit tõmmata. Ainsaks võimaluseks jäi koalitsiooni muutmine. Muud argumendid enam ei mõjunud.

Ühtlasi oli selleks ajaks tekkinud tõsiseid probleeme kaitseliidu kasutuses olevale majale remondiraha eraldamisel, mida volikogu arutas kevadel. 

Mäletatavasti tuli linnavalitsus lisaeelarve arutamisel äkki välja investeerimise eelnõuga, mida ei olnud üheski komisjonis arutatud. Samuti ei olnud remondiraha eraldamist varem lisatud linna investeeringute kavva. Lubamatu seis küll lahendati, kui eelnõu saadeti eelarvekomisjoni ja saadi sellega raha eraldamiseks poolehoid pea kõigilt volinikelt, aga see ei muutnud enam tõsiasja, et linnavalitsus oli püüdnud tegutseda täiesti ebakorrektselt.

Kõik see tähendab tegelikult mustri kujunemist. Linnavolikogu komisjonide arvamused ei tähendanud enam midagi ja kahjuks väljendas mõni linnavalitsuse liige sellist suhtumist otsesõnu ka volikogus. Sellega ei saa leppida, sest kõikide komisjonide liikmed väärivad lugupidamist, selle aja eest, mida nad on panustanud Elva linna hüvanguks.

Niisiis karikas sai täis ja hakkas üle ääre ajama.