Rannailmaga võid angerjat vaid muuseumis näha ehk Kuidas teadlaste tünnid Võrtsjärvel tühjaks jäid

Limnoloogiakeskuse teadlased Priit Bernotas (vasakul) ja Maidu Silm silmitsevad mõtlikult neljapäevast saaki. Teoreetiliselt pidanuks suur plastvann pisikala ja angerjaid täis olema, ent tegelikult siputasid selle põhjas vaid üksikud ahvenad, särjed ja ründid. Foto: Kristjan Teedema

Mis Bermuda kolmnurk see siin on – angerjat ei ole ja väikest kala ka ei ole, kirusid Eesti maaülikooli limnoloogiakeskuse noored teadlased Priit Bernotas ja Maidu Silm, kui järjekordset mõrraliini sisse lapates tuli leppida mõne üksiku ahvena- ja särjekribuga.

Kuid mehed polnud eelmise neljapäeva ennelõunal tulnud ju püüdma mitte neid, vaid ikka Võrtsjärve kuulsaimat uimelist, angerjat. Ka Tartu Postimehel avanes sel päeval koos teadlastega võimalus otse sündmuskohal tutvuda uudse, spetsiaalselt angerja arvukuse määramiseks välja töötatud püügisüsteemi ehk hektarisuuruse ruutmõrraga. 

Teadlased sõitsid paadiga Võrtsjärve põhjaossa, populaarse Vaibla liivaranna lähedale, kuhu nad kolme päeva eest mõrra sisse lasid. See oli selles paigas esimene mõrrakontroll ning teadlased olid lootusrikkad: eelmisest kohast, mõne kilomeetri kauguselt Jõesuu lähedalt oli kahe nädalaga kätte saadud lausa 180 angerjat. Suure saagi lootuses oli kaasa võetud kaks suurt plastvanni ja kaks tünni.

Vaat kus lops!

Ilm oli suurepärane, järvel lainet peaaegu polnud ning päike küpsetas mõnuga. Ent kalameeste kuldne tarkus, et kui püüdjal on hea, siis kalal on halb ning kui püüdjal on halb, siis kalal on hea, näis kehtivat täiel määral, ning angerja puhul veel iseäranis. 

Tõsi, kui vahepeal viskas Priit Bernotas võllanalja, et oma loo peakangelase ehk angerja pildile püüdmiseks peame võtma ette teekonna limnoloogiakeskuse juurde järvemuuseumisse, siis kaks angerjat lõpuks siiski saadi.

Ent selline saak on nadi mis nadi: ruutmõrraga on nad Võrtsjärvest angerjat püüdnud juba aasta jagu ning tegemist on suisa rekordiga, paraku negatiivses mõttes. Nagu resümeeris kaatriga mõrra nurki läbi vaadanud limnoloogiakeskuse juhataja Ain Järvalt: sellist nalja pole enne olnud!

Kalameeste tarkus, et kui püüdjal on hea, siis kalal on halb, ja vastupidi, näib angerja puhul iseäranis kehtivat.

Siiski ei tähenda neljapäevane peaaegu olematu loomus seda, et Võrtsjärve angerjavarusid oleks vahepeal tabanud mingi erakordne katastroof ning seda hõrku ussi moodi kala järves või vähemalt selle põhjaosas enam ei olekski.

Pigem oli teadlaste sõnul asi selles, et viimased päevad olid väga tuulevaiksed. Sellistes tingimustes angerjas naljalt ei liigu, vaid konutab järvepõhjas ja ootab ilma muutumist, näiteks äikesetormi. Ent teisalt ei pruugigi see koht angerja elupaigaks kõige paremini sobida: põhi on kõva ja liivane, «uss» näib aga pigem eelistavat pehmemat ja mudasemat põhja.

Hektar tühjaks

Sellest johtuvalt võib tekkida aga küsimus: miks siis üldse teadlased oma ruutmõrra Vaibla lähedale püügile seadsid, kui oli teada, et seal on põhjas liiv ning saak eriti suur olla ei tohiks? Priit Bernotase sõnul on projekti eesmärk püüda läbi kogu järv ning metoodika järgi tulebki mõrd sisse lasta suvalistes kohtades, sest sel kombel nähakse tegelikku olukorda terve järve ulatuses.

Selline püügisüsteem ja -metoodika töötati välja mõne aasta eest Saksamaal, kus uuriti angerja asustustihedust sealses rannikumeres. Süsteem koosneb neljast saja meetri pikkusest mõrraliinist, mis on omavahel ruudukujuliselt ühendatud. Igas liinis on omakorda kuus koti moodi angerjarüsa ning igas ruudunurgas on üks mõrrapära, kuhu kalad sisse ujuvad.

Ehk siis eesmärk on kinni püüda need kalad, kes jäid mõrra sissepaneku ajal selle hektari sisse. Kui nad tahavad mujale liikuda, siis varem või hiljem satuvad nad mõrrapärasse ning sealt edasi juba teadlaste uurimisobjektiks. «Idee poolest peaks ruutmõrd mingi ajaga selle ümber piiratud hektari enam-vähem tühjaks püüdma,» märkis Bernotas.

Kui sakslaste metoodika näeb ette, et süsteem jäetakse ühte kohta kaheks ööpäevaks ning viiakse seejärel edasi, siis limnoloogiakeskuse teadlased on leidnud, et Võrtsjärvel on otstarbekam hoida ruutmõrda ühes kohas kuni kaks nädalat, mille jooksul käiakse seda kolmel-neljal korral kontrollimas.

Tõsi, Vaibla lähedal võidakse piirduda nädalaga. Kui ka tänasel uuel kontrollimisel saadakse rüsadest vaid üksikuid angerjaid, pole mõtet samas kohas enam toimetada ning süsteem viiakse uude kohta, ilmselt rohkem järve keskossa.

Limnoloogiakeskus alustas ruutmõrrapüüki mullu augustis. Järve lõunaosa on läbi püütud ning tulemuste põhjal julgeb Priit Bernotas väita, et hoolimata Vaibla anomaaliast on angerjaga lood Võrtsjärves tegelikult päris head.

Mõõduangerjaid ehk 55 sentimeetrit või pikemaid «usse» on hektari kohta saadud keskmiselt 22, aga kui neile lisada ka süsteemi põhiline saak ehk alamõõdulised (suuremalt jaolt 40–50 cm pikkused) kalad, elab järves ühel hektaril keskmiselt 70 angerjat. Kõige suurem ruutmõrraga tabatud angerjas on kaalunud 1,9 kilo.

«Nii et kui selle püügivahendi põhjal vaatame, siis on kala järves korralikult. Kuidas keegi teda kätte saab, on juba teine asi,» ütles Bernotas. Ta lisas, et angerjas jaguneb suhteliselt ühtlaselt üle kogu järve ja see on ka hea, sest mida vähem kalu ühe hektari peal elab, seda paremad on nende kasvutingimused.

Püütud kalad viiakse limnoloogiakeskuse laborisse, kus määratakse nende sugu ja vanus, uuritakse toidusedelit ja parasiite. Teatud protsent suurematest kaladest saab aga külge märgise ja need õnnelikud lastakse järve tagasi. 

Sargasso ootab

Enne uudse süsteemi kasutuselevõttu uurisid teadlased angerjate arvukust ja asustustihedust kalade märgistamise, täpsemalt märgistatud kalade tagasipüügi abil, ent Bernotase sõnul pole see kõige parem viis. Ühelt poolt ei saadud ise kätte piisaval hulgal märgistamiseks sobivaid ehk mõõdus angerjaid, teisalt ei tulnud kutselistelt ja harrastuskaluritelt ka piisavalt teavet välja püütud märgistatud kalade kohta. «Arvud ei klappinud ja vajasime paremat süsteemi,» nentis teadlane.

Igal aastal asustatakse Võrtsjärve rohkelt klaas- või ettekasvatatud angerjaid, 2000. aastate alguses oli see arv keskmiselt 300 000. 

Järves on angerjale väga head tingimused, kuid teatavasti on selle kalaga seotud üks väga oluline ja kaluritele meelehärmi põhjustav konks: ühel hetkel vahetavad nad oma tumeda kuue hõbedase vastu ning asuvad oma elu pikimale ja ühtlasi viimasele rännakule: kudema tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvasse Sargasso merre. Isastel angerjatel jõuab see aeg kätte varem (ligikaudu 45 cm pikkusena), emastel hiljem.

Teadlaste arvutused püügimõõtu kasvanud kaladega on näidanud, et umbes 300 000 ettekasvatatud angerja asustamisel rändab hiljem Läänemerre igal aastal umbes 60 tonni hõbeangerjat. Võrdluseks: kalurid püüavad igal aastal keskmiselt 12–13 tonni.

Tegelikult allub ürgsele kutsele mõnikümmend tonni rohkemgi, kuid paraku ei jõua kaugeltki kõik angerjad oma rännakul läbi Emajõe, Peip-si järve ja Narva elektrijaama turbiinide õnnelikult Läänemerre. Kes aga jõuavad, neid ootavad juba ees Taani väinad, Põhjameri, Inglise kanal, Atlandi ookean ja ihaldatud sihtpunkt Sargasso. Järjekordne suurem väljaränne Võrtsjärvest peaks algama õige pea, septembri pimedatel öödel.

Projekt jätkub

Angerja arvukuse määramine uudse süsteemiga sai teoks tänu keskkonnainvesteeringute keskusele. Projekt kestab selle aasta lõpuni. Reaalne angerjapüük käib olenevalt ilmadest küll umbes oktoobri keskpaigani, mil kala jääb külma vee tõttu paikseks ja enam eriti ei liigu, kuid see ei tähenda sugugi seda, et teadlased võivad projekti lõppedes ruutmõrra järvemuuseumisse eksponaadiks üles panna. 

Nimelt jätkatakse püüki ka järgmisel aastal, aga siis juba uues projektis Vooremaa järvedel, kuhu samuti angerjat pidevalt taasasustatakse. «On huvitav näha, kui palju neis järvedes hektari keskmiseks saagiks tuleb ja millised on seal kasvutingimused. Järvede pindalasid arvestades on sealne asustustihedus võrreldes Võrtsjärvega märksa suurem,» ütles Ain Järvalt.

Kaugemas tulevikus soovitakse Eesti-Vene programmis uurida ruutmõrraga ka Peipsi valgala Venemaa poolt, et teada saada, kui paljud Võrtsjärve asustatud angerjad on rännanud idanaabrite poole üle. Samuti on veel idee kasutada süsteemi rannikumeres, kus võrreldes kunagiste hiigelaegadega on angerjasaagid praeguseks vaat et olematuks kahanenud.

«Seda süsteemi ja metoodikat tasub angerjavarude uurimiseks rakendada küll, sest see annab olukorrast päris hea pildi,» tõdes Järvalt Jõesuu paadisillal püügipäeva kokkuvõtteks. 

Tõsi, seejärel heitis ta pilgu suurele vannile, kus lisaks mõnele kilole pisikaladele roomas ringi vaid kaks angerjat, neistki üks alla ja teine napilt üle mõõdu, ja lisas muiates: «Tänase päeva kohta see muidugi ei kehti.»