/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2011/04/18/560715t1h87be.jpg)
Kui näitleja Kais Adlas vaatab koduaknast välja, näeb ta oma lapsepõlvekodu Hermanni tänavas. Seepärast tunneb ta ennast Taara puiestee 1 majas väga koduselt.
Aadlipesas ehk punavanakeste majas liiguvad lükanduksed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema praegune eluase oli kavandatud ehitamise aegu tema isa Kaarel Irdi ja ema Epp Kaidu korteriks, aga elu tegi plaanidesse korrektiive. «Ema jõudis enne ära surra, nii et isa kolis sügisel 1976 siia üksinda,» meenutas Kais Adlas.
Taara pst 1 maja hüüti sealsete eriliselt valitud elanike pärast aadlipesaks või punavanakeste majaks. Kuigi korter oli keskmisest paremini ehitatud, hakkas nigel materjal endast varsti märku andma. Ird ei hoidnud pahameelt sordiini all. «Ta ikka käis vahel toas ringi ja koputas seinale ja näitas mõnda pragu: näe, kuidas ehitavad!»
Elamu miljööväärtusliku üksikobjektina kaitse alla võtmise ettepanekus on muu hulgas kirjas, et tollal uudsena on kortereis köögi ja elutoa vahel lükanduks. «See on praegugi alles, aga ma ei ole seda kasutanud, isale meeldis seda küll demonstreerida – kinni panna ja lahti tõmmata,» ütles Kais Adlas.
Mida arvab näitleja võimalusest, et tema kodumaja hakkab kuuluma kaitstavate majade hulka? «Kui see mõjub natuke kaasa, et seda maja hoitakse paremini või hoolitsetakse remondiasjade eest, mis siis saab mul selle vastu olla.»
Algusest peale Taara pst 1 majas elanud Tarmo Kerstna tunneb sellele küsimusele vastates rõõmu.
«Me oleme saanud siin ühe asja ümber ehitada,» selgitas ta. «Maja teisele poole viisid trepikodades tagavarauksed, kust mitte keegi kunagi ei käinud. Need mädanesid ära. Paar aastat tagasi tegime projekti ja saime loa need uksed kaotada. Kui oleksime riikliku kaitse all, siis poleks võib-olla lubatud.»
Teenekas koolijuht sai korteri aadlipessa endalegi üllatuslikult. Kui ta oli korterijärjekorras olnud 16 aastat, läks ta täitevkomitee esimehe, praeguses mõistes linnapea Arnold Karu juurde ning küsis, kas oleks võimalik saada korter ehitatavasse majja Taara pst 1.
«Ta ütles ei – sinna saavad ainult sotstöö kangelased. Kuna Tartus oli ainult üks sotstöö kangelane, siis küsisin Karu käest, kas maja jääb tühjaks. Karu jäi vastuse võlgu,» meenutas Kerstna. «Rohkem ma tema juures ei käinud ja ma ei tea, kuidas mulle siiski määrati sellesse majja korter.»
Lükandustele lisaks olid selles majas uudsed ka pliidid. Need ei töötanud gaasiga, nagu üldiselt uutes korterelamutes, vaid algusest peale oli igas korteris elektripliit.