Telkkatusega rahvusromantilist suvilat katab pilliroog

Vana-Ihastes Kraavikalda 8 asub insener Meeli Kamsi projekteeritud suvila, mille katust katab pilliroog. Foto: SCANPIX

Kahekümnenda sajandi arhitektuuri inventeerijad on aruandesse kirjutanud, et Vana-Ihastes asub Tartu ainus rahvusromantiline telkkatusega suvila. Selle on projekteerinud oma perele insener, Eesti Maaülikooli õppejõud Meeli Kams. Ta oli ökosuunitluse poolest mitu aastakümmet ajast ees – sest suvila katust katab pilliroog.

«Abikaasa tahtis väga rookatust,» meenutas Rein Kams. «Me tegime seda kolm suve. Vahepeal läksime Saaremaale uurima, leidsime umbes sama suure katuse ja küsisime, kui kaua sellega läheb. «Oh, kõvad viinad ja nädal aega!»»

Aga Kamsi pere ei jätnud jonni. Roog läks ka kuuri ja hiljem külmal ajal elamiseks valminud juurdeehitise katuseks.

Pereisa juhtis linnavalitsuses (toona täitevkomitee) kommunaalosakonda, 1960. aastate lõpul oli tema üks ülesandeid moodustada Ihaste aianduskooperatiiv. «Kui ükskord sai asi alguse, valmisid suvilad üleöö. Sest igaüks ise tegi, midagi riiklikku ei olnud taga,» ütles ta.

Soovi püstitada perele just sellise kujuga suvila sai Meeli Kams arhitekt Voldemar Herkeli projekteeritud kohvikust Merepiiga Rannamõisas.

Kõigepealt valminud A-kujulise otsavaatega hoones on suurem osa põrandapinnast esimesel korrusel. Suvila teine korrus on justkui üks suur magamistuba ning kolmas, pindala ja kõrguse poolest õige pisike, on lastele. «See on «pääsupesa»,» rääkis Meeli Kams. «Meil on kolm last ja 11 lapselast.»

Hoones on kasutatud võimalikult palju ökoloogilist ehitusmaterjali, lisaks pilliroole puitu, saepuru ja maakivi.

Soojustuseks kasutatud saepuru on Meeli Kamsi hinnangul küll klaasvillast viletsam, aga tervislikum. Et tollal ei olnud poodidest ehitusmaterjali kuigi palju osta, tuli puit endal metsast hankida. Parajasti oli Eestist üle käinud vägev torm ning räsitud metsa müüdi aianduskooperatiividele soodsalt.

Ja nagu tollal kombeks, leidsid nutikad suvila- ja majaehitajad võimaluse kasutada riiklikus ehituses sobimatuks arvatud materjali. Nii talitas ka Kamsi pere.

«Keldrilae peal on kasutatud raudbetoonpaneele,» ütles pereema. «Need olid välja praagitud, aga kuna ma olen insener, siis ma saan ju aru, mis on iluviga ja mis on konstruktsiooni viga. Seintes on katki läinud plokke-paneele, vundamendis on raudbetoonvaiade otsi.»

Meeli Kams hindab suvila arvamist kaitsealuste hoonete nimekirja kasulikuks. Nimelt on ta veidi mures rookatuse pärast, mida tuleks mõne aja pärast asendada, ent siis võib-olla enam ei lubata, sest see materjal on tuleohtlik. Aga kui hoone on kaitse all, tuleb panna just nimelt rookatus.