Pealtnäha tavaline maja või suvila võib peagi kuuluda kaitse alla

Kultuuriministeerium ja muinsuskaitseamet algatasid aastal 2007 Eesti XX sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekti. Eesmärgiks on välja selgitada arhitektuuri paremik, mis väärib kultuurimälestiseks tunnistamist.


Riikliku kaitse alla võtmine ei käi niisama lihtsalt. Arhitektidel ja arhitektuuriajaloolastel ning muinsuskaitsjatel tuleb maakondades läbi käia tuhandeid objekte.

Muinsuskaitseameti veebisaidil ( www.muinas.ee ) on võimalik lehtiseda elektrooniliselt teksti ja pildirohkeid aruandeid. Vastu vaatab vähem või rohkem tuntud ühiskondlikke hooneid, aga ka eramuid ja suvilaid.

Kaitse alla läheb osa

XX sajandi arhitektuuri inventeerimise aruande nii Tartu kui ka Tartumaa kohta on koostanud Egle Tamm ja Tõnis Kimmel. Aruandesse kantud hoonetest pääseb lõpuks, aastaks 2013, kaitsealuse arhitektuuri hulka Tamme hinnangul 10-20 protsenti.

Mis aga juhtub siis, kui maja omanik on vastu? Kas tema käest üldse luba küsitakse?

Programmi juhtrühma kuuluv arhitektuuriajaloolane Oliver Orro selgitas, et omanik tuleb mängu siis, kui juhtrühm on aruannetes esitatud hooned üle vaadanud ja olulisemad ekspertiisi suunanud ning kui ekspertiisi tulemused jõuavad arhitektuurimälestiste ekspertnõukokku.

«Kui ka ekspertnõukogu peab hoonet mälestiseks tunnistamise vääriliseks, siis küsib muinsuskaitseamet hoone omaniku ja kohaliku omavalitsuse seisukohta,» ütles Orro. «Tõsi, hoone omanik võib anda negatiivse seisukoha, aga kui tal ei ole mingeid argumente peale selle, et ta ei taha mälestiseks võtmist, siis teda ei pea kuulama.»

Seejärel vaatab nimekirja üle riigi muinsuskaitsenõukogu, mis tegutseb kultuuriministeeriumi juures. Lõpliku otsuse teeb minister.

Esmaspäeval algas muinsuskaitsekuu. Sellega seoses edastas Oliver Orro programmi juhtrühma ja Eesti arhitektuurimuuseumi koostöös valminud üleskutse nõukogudeaegsete suvilalugude kogumiseks.

Suvilalugude kogumise üleskutse

Praegu on veel elus palju inimesi, kes ise ehitasid Nõukogude ajal suvilaid või olid seotud nende ehitamisega ja mäletavad, kuidas see käis. Kirjutada võib pikemalt või lühemalt, käsitsi, kirjutusmasinal või arvutil, eesti või vene keeles. Saata võib lugusid nii digikujul kui paberil. Võib teha ka nii, et mõni vanem inimene jutustab mälestusi, keegi noorem märgib need üles või kirjutab jutu diktofonilindilt maha.

Toonases ehitustegevuses, eriti aga just suvilate ehitamise juures, oli paljugi sellist, mille kohta kirjalikest allikatest adekvaatset infot ei saa ja seetõttu on mälestused hindamatu väärtusega. Paljugi sellest, mis oli mõnekümne aasta eest nii argipäevane, võib olla uuele põlvkonnale tundmatu ja kummaline.

Tänapäevane arhitektuuriajaloo käsitlus tähtsustab lisaks silmapaistvatele arhitektuuriteostele ka n.ö argipäeva arhitektuuri, seda ehitatud keskkonda, milles iga päev viibime, sest selles kajastuvad mingi ajastu inimestele omased arusaamad ilust ja stiilist, majanduslikud võimalused, elulaad ja kombed. Uskuge, ka lihtsad majad ja lihtsad lood on Eesti ajaloo tervikjutustuses väga olulised!

Millest kirjutada?

Kõigest, mis suvilaehitusega seoses meelde tuleb. Eriti huvitavad meid lood sellest, miks üldse otsustati soetada suvila, kuidas ja mis asutuse kaudu saadi suvilakrunt, mis seisus see krunt enne ehituse algust oli (võsa, põllumaa, liivane männimets jne)?

Mis alusel neid suvilakrunte jagati, kas kruntide jagamisel kedagi eelistati (kommunistliku partei liikmeid, sõjaveterane, ülemuste tuttavaid)? Kust saadi ehitusmaterjale, kas nende hankimisel esines suuremaid raskusi ja kuidas sellest üle saadi?

Kuidas saadi ehitusprojekt, miks eelistati just üht või teist tüüpprojekti, kas krundi eraldanud asutus või mõni muu institutsioon tegi ettekirjutusi projekti valikul või sõltus see ehitaja enda soovidest ja võimalustest, kas ehitusloa saamisel (projekti kinnitamisel) esines raskusi?

Kas ehitusprojekti valikul oli juttu näiteks sellest, et soovitakse ehitada justnimelt oma aja mõistes moodsat suvemaja? Kas te teate, kes oli projekti autor (arhitekt), kas ehituse käigus suheldi ka otse arhitektiga? Kas ehitati täpselt projekti järgi või ehituse käigus seda muudeti? Kui kaua ehitus kestis? Milliseid töid tehti ise, mille jaoks palgati abilisi? Kas suvila valmides käis seda vastu võtmas mingi komisjon, kes sinna kuulusid, kas vastuvõtmisel ilmnes mingeid probleeme?

Huvi pakub ka aiakultuur: kas aed rajati omapäi või mingi projekti alusel, kas küsiti nõu mõnelt maastikuarhitektilt või aiandusspetsialistilt? Kas kohas, kuhu ehitati suvila, oli varasemat väärtuslikku haljastust, mida aia rajamisel sai alles jätta ja ära kasutada?

Kas domineeris ilu- või tarbeaed? Mille järgi valiti viljapuusorte ja ilutaimi – kas lähtuti oma varasemast kogemusest, tuttavate soovitustest ja naabrite juures nähtust või kasutati näiteks käsiraamatuid (milliseid?), ajakirju vm? Milliseid köögivilju kasvatati ja kas neist valmistati ka hoidiseid? Kas kogu kasvatatu kasutati oma tarbeks või midagi ka müüdi (lilli, juurvilju)?

Kirjutada võib ka sellest, kuidas suvilaid Nõukogude ajal kasutati: millise transpordiga sinna sõideti, kui sageli seal käidi ja kui pikalt viibiti, kas seal käidi kogu perega või kasutas suvilat rohkem näiteks vanem põlvkond, mida suvilas tehti: kas enamik aega kulus aiatööks või jäi aega üle ka niisama olesklemiseks?

Unustuse hõlma hakkab langema seegi, mida kujutasid endast suvilakooperatiivid: mitu suvilat kuulus ühte kooperatiivi, milline oli kooperatiivi esimehe positsioon ja tema kohustused, kas kõik ühte kooperatiivi kuulunud suvilad olid seotud ühe asutuse töötajatega või moodustati neid ka muul alusel? Kas kooperatiivil oli ka mingi nimi ja kuidas see valiti? Millised olid naabritevahelised suhted?

Kui see on kohane, võib kirjutada ka nii-öelda järelloost: miks näiteks suvila hiljem ära müüdi või ära anti, millal see aastaringseks elamiseks kohaldati ja ümber ehitati jne.

Millest veel võib kirjutada?

Praeguse kogumisaktsiooni keskmes on just aianduskoperatiivides asunud, ühele perele kuulunud suvilad, aga kui te tahate kirjutada näiteks elust asutusele kuulunud suuremas ühissuvilas või asutuse puhkekodus või sellise hoone ehitusega seotud asjaoludest, siis ka see on igati oodatud.

Väga tore oleks, kui oma mälestusi saadaks ka mõni inimene, kes võib-olla ise suvilat ei omanudki, kuid puutus suvilaehitusega kokku ametnikuna või näiteks arhitektina.

Kindlasti saatke ka pilte!

Kindlasti palume saata ka pilte: kui teie suvila ei ole veel ümber ehitatud, vaid siiani säilinud originaalilähedasel kujul, saatke sellest meile mõni foto, et teaksime, millise maja kohta teie jutt käib. Kes ei soovi, ei pea lisama täpset aadressi. Ka on meile väga huvitavad vanad, nõukogudeagsed fotod ehitamisest ja valminud majast, olgu siis värvilised või mustvalged pildid.

Keegi ei pea oma armsaid perekonnaalbumi fotosid seepärast ära andma: kindlasti leidub mõni noorem sõber, naaber või pereliige, kes oskab fotod digikaameraga ümber pildistada või arvutisse skaneerida ja digikujul (meilitsi, CD-l, DVD-l) juhtrühmale saata.

Kui fotodel on ka mõni inimene, siis võiks juurde märkida tema nimi, eriti siis, kui ta oli kuidagi ehitamisega seotud. Kui aga kellelgi on justnimelt selliseid fotosid suvilaehitusest, mida ta enam endale ei taha ja mille puhul on kahtlus, et järeltulijad neid ehk vääriliselt hinnata ei oska ja võivad ära visata, võib saata ka originaalpildid: need saavad siis muuseumifondis koos teie jutustusega alles hoitud ega lähe ajaloo jaoks kaduma.

Pildid on väga olulised, sest erinevalt avaliku elu sündmustest, nagu näiteks maiparaadid või parteikongressid, suvilaehitust keegi toona ametlikult ei pildistanud, vähemalt mitte massiliselt ja süstemaatiliselt, nii et tulevased uurijad saavadki kasutada vaid erakogudest pärit pilte.

Milleks kogutud materjale kasutatakse?

Kogutud lugusid kasutatakse arhitektuuriajaloolaste ja etnoloogide poolt uurimistöös ja näituste koostamisel. Kõik materjalid säilitatakse arhitektuurimuuseumis.

Rahalisi auhindu meil paraku jagada ei ole, ent 20. sajandi programmi lõppedes 2012. aasta lõpus või 2013. aasta alguses valitakse välja parimad kirjutajad, kes kindlasti saavad ka mingi väikese tänukingi, näiteks mõne ilusa arhitektuuriraamatu. Seetõttu võiks lisada kirjutaja kontaktandmed.

Millal ja kuhu saata?

Niipea, kui lood kirja pandud, võite need ära saata. Nagu öeldud, kestab ametlik kogumisaktsioon 2012. aasta lõpuni, kuid lugusid saata võib ka hiljem.Paberil lugusid ja paberil või CD- või DVD-plaadil pilte võib saata Eesti arhitektuurimuuseumi, Ahtri 2, Tallinn, 10151.

E-kirjaga võib saata neid aadressil: leele@arhitektuurimuuseum.ee või info@arhitektuurimuuseum.ee. Lisainfo: tel 6457174 ja 56908640 (Oliver Orro).

Tagasi üles