Päevakommentaar. «… sõitis rahva sekka»

Rannar Raba Foto: Postimees.ee

Esimene seik.

«Kaubik sõitis Viljandi folgil rahva sekkaۛ. Vaat kui kõva faktipõhine pealkiri oleks,» ühmasi sõbrale ning viipasin väikebussi poole, mis 29. juuli õhtul Eesti suurima pärimusmuusika peo alal läbi tiheda inimsumma üliettevaatlikult järjekordseid esinejaid lava suunas toimetas. Hetkelise vaikuse järel purskusime mõlemad naerma. Kõkutasime mitu head sekundit, kuni tõmbusime taas, nagu noaga lõigatult tõsiseks.

Oota, mida?! Kas me selliseid nalju nüüd teemegi?!

Teine seik.

«Seekord on asi eriti suurejooneliselt turvatud,» nentisin abikaasa käevangus läbi Kadrioru laulupeole jalutades ning osutasin kollasetriibuliseks võõbatud betoonplokkide poole, mis Poska tänava lõpus rongkäiku kaitsva barrikaadina lösutasid asfaldil ja trammiteel.

Oota, mida?! Kas meil nüüd ongi nii, et mistahes suuremate vabaõhuürituste korraldajad peavad laskma kõik peopaika suubuvad kõrvalteed kivimürakate või tuletõrjeautodega blokeerida?!

Kolmas seik.

«Kas panete tähele, mismoodi nad siin uhavad – kui keegi tahaks, poleks tal mingit raskust oma masin allee vahele juhtida ja täiega gaasi anda,» sedastasin 10. juuli õhtupunas Barcelona Las Ramblase jalutustänaval välikohvikus kaaslastega juttu puhudes ning osutasin üle õla minust äsja mõnekümne sentimeetri kauguselt mööda tuhisenud autole.

Oota, mida?! Kas ma peangi nüüd mistahes kaunis Euroopa paigas peatudes vägisi mõtteid vaos hoidma, et mitte ära sõnuda ja halvimat kaela kutsuda?!

Neljas seik.

«Tõepoolest. Mitte ühtki punakollast Hispaania või Kataloonia lippu. Mitte ühtki,» nentisin 17. augusti õhtul vaikides, kui lasksin pilgu üle oma Facebooki sõprade profiilidest. Jah, mitte ainsamatki seda sorti kaastundežesti, milletaolisi veel aasta tagasi võis sotsiaalmeedias iga Euroopas aset leidnud terrorirünnaku järel sadade kaupa näha.

Oota, mida?! Kas me nüüd olemegi harjunud?!