/nginx/o/2017/08/17/7000197t1h63c5.jpg)
Linnafestivalil UIT koreograafide-lavastajate Arolin Raudva ja Raho Aadla koostööprojektina sündivat «Beetareaalsust» oleks eksitav nimetada otsesõnu tantsulavastuseks. See, mis ühes Vanemuise tänava korteris aset leiab, pole kindlasti harjumuspärane etendus.
Iseenesest on etenduse tarvis kõik elemendid justkui olemas: ruum, etendajad ja vaatajad. Ent hoolimata sellest, et kaks viimast eristuvad teineteisest riietumisstiili poolest, on õhtu lõpuks ka see erinevus hajunud.
Viimaks on kõik peaaegu ühtmoodi higised ja janused, nagu ühel korralikul peol ikka juhtub. Seetõttu pole põhjust kõnealust sündmust karta ka neil, kes muidu osalusteatrit pelgavad. On ju tavaliselt nii, et peol leiab igaüks endale koha, olgu see siis tantsupõrandal või kuskil mujal.
«Beetareaalsuse» keskkond ei ole kuidagi agressiivne. Külalisi ei sunnita ühe koha peal istuma või seisma. Isegi tantsima ei pea, mis sellest, et on pidu ja muusika on mõnus. Selline etteantud füüsiline vabadus muudab olemise kohustusest võimaluseks. Ja võimalust tantsida ei kasuta mitte ainult trupp, vaid ka külalised.
Nii sulandub trupp külaliste sekka, mille tulemusena on neil õnnestunud ka paljud peo etenduslikud osad vormida ümbritseva keskkonna orgaaniliseks osaks.
Pidu aitab terviklikuna tajuda ka see, et stseenid, mida esitatakse, ei välju peo teemast. Tõenäoliselt on kõik, kes kunagi peol käinud, kohanud neid, kes tardunud pilguga tantsupõrandal rütmi taga ajavad, või neid, kes kõige käidavama koha peale inimummiku tekitavad. Sellel peol on aga need olukorrad esitatud tunduvalt filigraansemalt ja vaatemängulisemalt.
Et päriselt satuvad harva samale peole see isegi liiga hästi tantsiv paarike ja see kaootilist tantsustiili harrastav indiviid, siis mõjub «Beetareaalsus» nagu kõikide pidude essents. Pidude kõige tüüpilisemad olukorrad ja ebatüüpilisemad külalised on esitatud viisil, mis omandab peaaegu sürreaalsed mõõtmed. Ja selles mõõtkavas on loomulik, et mõned tantsusammud jõuavad põrandalt isegi lakke.
Omamoodi tähelepanuväärne on peopaik. Kui tolmuste põrandatega renoveerimisjärgus Vanemuise 64 maja alumistel korrustel värv seintel alles kuivab, saab peoruumiks kohandatud viimasel korrusel asuv korter oma esimesed ristsed.
Kui korter on kujundatud peamiselt neoonvalguse ja peegelkeradega, siis lavastajatele ja trupile esitab selline ruum suurema väljakutse. Korteri väiksuse tõttu, ei olegi võimalik paigutada kõiki stseene vabasse vaatevälja. Seda aga kompenseerib stseenide tihe rütm ja osaline kattuvus. Nii püsib pidu mitte ainult ruumiliselt, vaid ka ajaliselt tihedasti koos.
Selline aegruumiline intensiivsus muudab paratamatult ka tähendusvälja. Korteri kõikides ruumides korraga viibida ei ole võimalik. Ega ka vajalik. Oluline pole mitte isiklik kogemus, vaid sotsiaalne akt, kogemuse jagamine. Selleks et pidu nautida, ei pea ju tingimata ise tantsima.
Ja kuigi «Beetareaalsus» on sellele peole ehk liigagi ambitsioonikas pealkiri, suudab trupp just ruumi valiku ja õhustiku loomisega tekitada omapärase keskkonna. Seetõttu on ka igati põhjendatud peo koht festivali UIT programmis, mis koosneb peamiselt (linna)ruumi taju avardavatest sündmustest.
:format(webp)/nginx/o/2023/08/04/15500220t1h37ed.jpg)