Võitlus otiga rüüstas kätt ja jalga

Karuga kähmelnud mees Ain Truusa näitab sidemeis haavu ja märgib, et eks neist jäävad mälestuseks vägevad armid. Ja lisab, et ega see juhtum teda metsast eemal hoia – looduses tuleb ikka käia, kui närv mustaks läheb. Foto: Kristjan Teedema

Puurmani valla mees Ain Truusa läks laupäeval raiesmikule kalapüügiks üraskeid otsima, aga pages sealt juba poole tunni pärast kriimustatud käe ja läbihammustatud jalaga liibates kodu poole, karu möire kuklas kõlamas.

Eile lamas peagi 46-aastaseks saav Ain Truusa Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogiaosakonna palatis ning meenutas  juhtunut nappide lausetega.

Truusa ei pea ennast jahimeheks, kalameheks aga küll. Laupäeva õhtul läks ta oma kodust Härjanurme külast metsa üraskeid korjama just sellepärast, et pühapäeva hommikul kalale minna. Ta peatus vanal tuttaval raiesmikul – kodunt ehk kilomeetri kaugusel.

«Korra vaatasin, osa kännujuurikaid oli siledad – ise veel mõtlesin, et kas rähn on käinud või keegi,» rääkis mees. «Pöörasin siis teisele poole ja sealt, teise kännu tagant hüppas välja karu, kaks poega kõrval.»

Ain Truusa mõõdab palatisse pandud voodeid silmadega ja ütleb, et karu oli temast umbes nii kaugel kui uksepoolne voodi ehk siis paar meetrit, ja kui end püsti ajas, siis oli temast tublisti pikem.
«Igavene lörin käis kõigepealt,» meenutas ta.

Ain Truusa viskas seepeale instinktiivselt pikali, et saaks end jalgadega kaitsta, juhul kui karu hüppab. Kätega hakkas ta tagantselja otsima aga puuroigast, mida kiskjale vajaduse korral lõugade vahele suruda.

Näpud ninna

«Esimene hammustus, mis ma tundsin, käis läbi kummiku ja jala nii, et ragin taga,» meenutas Truusa. Karu oli neljakäpukil otse tema kohal, mees ise aga proovis metsaotile näppe ninasõõrmeisse ajada.

«Aga ta lõi mu käe küünistega prauhti minema. Karu ikka ninast kinni ei hoia nagu pulli või vasikat,» märkis Truusa. «Siis sain puuroika kätte, tahtsin selle talle kurku lüüa, aga läks vastu sõõrmeid. Selle peale võttis loom põlvest hammastega kinni ja heitis mu eemale.»

Seda ühte vaba hetke kasutaski Ain Truusa ära ja hüppas kraavi peitu. Karu tõusnud veel korra kahe jala peale ja möiratanud teist korda. Truusa pani aga liibates mööda kraavivett muudkui edasi. Istus alles paarisaja meetri pärast kännu otsa ja helistas koju naisele.

«Sain karu käest metsas vähe pureda, saada väimees mulle vastu,» öelnud ta.

Kodust helistati siis kohe ka kiirabisse, kes oli 11 minuti pärast kohal, veel enne, kui Ain Truusale järele saadetud väimees teda metsast välja talutada oli jõudnud.

«Valu hakkasin tundma alles siis, kui arstide käes olin,» ütles Truusa.

Pulma-aastapäev

Ain Truusa on kahe lapse isa ja kahe lapselapse vanaisa. Karuga kohtumise päev oli tema ja ta naise 27. pulma-aastapäev.

Tartu Ülikooli Klinikumi arstid ütlevad, et mees saab terveks. «Metsaloomad ei ole hullemad tavalistest loomadest, kelle käest inimesed ikka vahel pureda saavad,» kommenteeris Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloog Andres Kukner. «Metslooma puhul on see lihtsalt tavatu lugu.»

Niisuguse haavaga kaasneb traumatoloogi sõnul pehme koe muljumine, samuti võivad looma hammaste küljes olevad mikroobid piirkonda saastada. Need on kaks asja, mis on teistmoodi kui tavalisel haaval.

«Ilma ta oma jalast ei jää, seda ohtu ei ole,» lisas ta. «Tavaliselt paraneb kõik ära, ainult seda ei tea, kui kaua see aega võtab.»

Karuga kohtumiseks pole keegi valmis

«Ilmselt sattus inimene karudele märkamatult liiga lähedale ning emasloom ründas enesekaitseks,» oletas keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil.

Pruunkarul puudub inimese suhtes jahiinstinkt ning tavaliselt jookseb metsloom kahel jalal kõndijat märgates minema. Kui ta näeb aga lähenejas ohtu, on looma käitumine ettearvamatu.

Männili sõnul on rahvusvaheliselt käibel teooria, et karuga kohtudes tuleks heita pikali ja teeselda surnut. Kui karu taipab, et inimene ei kujuta endast talle ega poegadele ohtu, siis ta lahkub.

Kõige targem oleks inimesel karude lähedusse sattudes püüda vaikselt taanduda, kuid mitte mingil juhul joosta. Karu võib jooksmist mõista samuti poegade ründamisena ning asub kaitsele.

Kui loom ründab, siis ei tohi talle vastu hakata, vaid tuleb alistuda. «Loom võib ka kaitset käsitleda rünnakuna ning vastab sellele,» selgitas Männil.

Ent ilmselt käitub inimene karuga kohtudes instinktiivselt. «Kahtlemata on väga raske jääda rahulikuks, kui karu sind kusagilt hammustab,» nentis ta.

Peep Männil lisas, et inimene peaks karuga kohtumise võimaluse ning oma käitumise enne läbi mõtlema, kuid kes meist seda ikka tavaliselt teeb. (TPM)