Voldemar Kuslap: tundsin, et midagi kogunes silmanurka

Voldemar Kuslapi mälestustahvli mõtte algatas tema kunagine õpetaja Evi Mäeküngas (fotol kallistab lauljat). Marmorplaadilt koolimaja otsaseinal eemaldasid katte Ülo Maran ja Evi Paju (tagaplaanil). Foto: Margus Ansu

Laupäeval esines Uderna kooli vilistlaste ja selle kooli piirkonda kuuluvate külade elanike kokkutulekul koolimaja juures pargis rohkem kui tund väldanud kontserdiga bariton Voldemar Kuslap.

Kavas olid operetiviisid ja estraadilaulud mitmes seades ning nende vahel luuletused ja lõbusad lood. Sealsamas andis oma 80. sünnipäevaks valmistuv laulja Tartu Postimehele intervjuu.

Septembris ootab teid ees neli kontserti «Siin on see laul». Need on Paide kultuurikeskuses, Vanemuise kontserdimajas, Estonia kontserdisaalis ja Pärnu kontserdimajas. Mida te kavatsete laulda?

Kavas on põhiliselt lood tuntud operettidest ja muusikalidest, aga samuti nii eesti kui ka maailma estraadiklassikast.

Kava on üles ehitatud nõnda, et oleks midagi kõikidele kuulajatele. Viimastel aegadel tuleb raadiost niisugust muusikat väga harva, kusjuures nende lugudega on kasvanud üles mitu põlvkonda. Püüan seda nišši täita.

Raadio oli lapsepõlves meie muusikalise maitse arendaja, praegu tuleb hommikust peale muusikat, mis on jalgadele, aga mitte südamele, võiks aga kõike olla. Ja vanasti peeti vajalikuks teadustada teose autor, interpreet ja pala nimetus, praegu tuleb enamasti kõik nonstop.

Siin Udernas laulsite mikrofoni, saateks ansamblid ja orkestrid fonogrammilt. Kuidas on kontsertidel septembris?

Mind aitavad Vanemuise sopran Karmen Puis, kellega me teeme mõningaid operetiduette, keelpillikvartett, akordionist Henn Rebane ja Urmas Lattikase ansambel.

Et on piisavalt palju esinemisi, tuleb vormis püsida. Ja ei tohi hammastega ennast kirstu närida – eks meie aastates kipuvad liigsed kilod kergesti tulema.

Eks ole vist nii, et Pärnus on kontsert kohe pärast seda, kui olete eelmisel õhtul Estonia kontserdisaali laval osalenud operetietenduses?

Jah, teater tähistab minu juubelit Imre Kálmáni «Tsirkusprintsessi» etendusega, kus mul on tsirkuse direktori pisike rollikene. See lavastus tuli välja paar aastat tagasi ja on läinud suure menuga. Meeldiv oli armsaks saanud Estonia lavalaudadel jälle meeldivate kolleegidega koos esineda.

Millest see tuleb, et suudate sellises auväärses vanuses hästi värvika ja tugeva häälega laulda?

Eks pean tänama geene. Ja muidugi, ilma tööta ei saa siin ilmas midagi, paratamatult peab praegugi vahetevahel hääleharjutusi tegema.

Et on piisavalt palju esinemisi, tuleb vormis püsida. Ja ei tohi hammastega ennast kirstu närida – eks meie aastates kipuvad liigsed kilod kergesti tulema.

Kui tihti ja kus te teete hääleharjutusi?

Et linnakorter kostab läbi, on mul plaadile mõningad hääleharjutused mängitud, ja ma teen nende saatel maja keldris harjutusi. Seal on minu loominguline laboratoorium. Ja kui sõidan autoga, on võimalus plaat mängima panna ja harjutusi teha. Teen seda ka Muraste suvilas. Hääleharjutusteks tuleb kasutada kõiki võimalusi, mis elu pakub.

Kas sõitsite Udernasse Tallinnast või Murastest?

Ei. Mul oli Tõstamaa vallapäevadel eelmisel õhtul kontsert. Esines mu sõbra ansambel ja ta kutsus mind sellega koos mõnda lugu tegema. Ööbisin seal ja sõitsin läbi Lõuna-Eesti nüüd Udernasse. Oma armsaks saanud kooli juurest hüppan ma ikka vahetevahel läbi. Kurb, et see on üsna nukras seisus.

Abikaasa Kaie ei tulnud seekord kaasa?

Ei tulnud. Ta sõitis lastelaste juurde, me kohtume õhtul Murastes.

Teie kooliõde Evi Paju ütles, et olete 2000. aastast järjepidevalt käinud Uderna kooli ümbruse külade ja vilistlaste kokkutulekutel laulmas. Ja neid on olnud iga paari-kolme aasta järel. Kas vastab tõele?

Jah.

Üks teine Evi, perekonnanimega Mäeküngas, oli teie õpetaja. Kuidas ta on teile kooliajast meelde jäänud?

Ta tuli koos oma sõbratariga Uderna kooli tööle väga noorena, meil oli ainult mõneaastane vanusevahe. Ta oli ääretult sümpaatne ja hästi armas inimene ja on siiani jäänud meie lemmikõpetajaks.

Õpetaja Mäeküngas rääkis mulle, et teil tekkis koos teiste poistega mingi jama laulutundides?

Meile juhtus tulema üks lauluõpetaja, kes poistega millegipärast ei klappinud. Püüdsime võimalikult valesti laulda ja ta vabastas meid laulutundidest.

Me tagusime siis jalgpalli, aga tüdrukud hakkasid protestima, miks nad peavad laulma, kui poisid molutavad niisama. Ja siis pandi meid kaldjoontega vihikutesse ilukirja kirjutama. Oleksime parema meelega ikkagi laulutundides käinud. Nii ma siis olingi koolis laulmises kolmeline.

Kui kaugel te koolimajast elasite?

Elasin paar kilomeetrit eemal Lauri talus. Muide, Lauri talusid oli siinkandis mitu. Koolis sai käidud küll suuskade ja jalgrattaga ja päris jala. Igasuguse ilmaga sai vantsitud.

Kas elasite ka sellel ajal Lauri talus, kui õppisite Tartu muusikakoolis?

Mu õde kolis Tammistesse ja ema Valgutasse. Elasin siin ja seal, aga ka mujal. Selle kandiga olin seotud ikkagi palju aastaid.

Millal viimati käisite Elleri muusikakoolis?

Möödunud aastal lõpetas üks minu kuuest lapselapsest Treffneri gümnaasiumi ja me käisime temaga Elleri koolis proovi tegemas, et laulda Treffneri kooli aktusel Vanemuise kontserdimajas Arne Oidi laulu «Ja elab rõõm». Laul võeti väga hästi vastu. Olen Elleri kooli Tubina saalis ka paar korda esinenud.

Kuidas tundub Tubina saali akustika?

Väga hea! Tegutsenud on suurepärane akustik, sest see on kammermuusika pärlsaal Tartus. Au ja kiitus Kadri Leivategijale – ta on fantastiliselt hea maja ehitanud. See on nii, nagu oleks nööbi külge õmmeldud ülikond.

Paar nädalat tagasi oli telekast taas näha Sulev Nõmmiku filmi «Mehed ei nuta», kus teiegi osalete. Järgmisel aastal möödub selle valmimisest 50 aastat. Kas ei võiks peamised tegelased kokku kutsuda ja filmimispaikades kaamera ette seada?

Ei ole enam peaaegu kedagi kokku kutsuda. Mina olen ainus, kes on veel elus. Ja on Jüri Makarov, kes väikese poisina laulis paadis, kuidas rüübatud sai viskit.

Kuuldavasti ilmub teie juubeli puhul teie kirjatööna raamat?

Ebauskliku inimesena ma ei julgeks sellest rääkida, aga olgu …

Ma olen aastaid teinud ajakirjale Elukiri kalmistukolumne ja toimetuselt tuli järsku ettepanek need raamatuna välja anda. Aga ma ei ole ju kirjamees, nojah, ja kole raske on teha valikut sadade ja sadade meie väga nimekate suuruste hulgast.

Loodame siiski sügiseks selle raamatu valmis saada.

Olete oma kalmistuhuvist rääkinud mitmes intervjuus ja ka Piret Tali vahendusel ilmunud elulooraamatus «Minu muinaslugu muusikas» (Tänapäev, 2011). Kas valmivas trükises on juttu ka Tartu kalmistutele maetud kuulsustest?

Jah, on. Neid on üle Eesti.

Ja veel räägitakse, et teie juubeli puhul ilmub teie loomingu salvestistega kolmikplaat?

Jah. Gigantse töö on teinud aastakümnete jooksul Estonia helirežissöör ja -restaureerija Jüri Kruus, kes on jäädvustanud estoonlasi esitamas ooperi- ja operetiaariaid ja -duette.

Minu kolmikplaat koosneb kahest DVDst ja ühest CDst. Viimasel on Eesti ja maailma estraadimuusika klassikat, DVDdel aga salvestisi Estonia lavastustest.

Üks plaat, marmorist, avati just praegu Uderna vana koolimaja seinal. Kuidas kommenteerite?

Seda tähelepanuväärset sündmust ei osanud ma ette näha. Ma arvasin siiani, et olen võimeline naeratava näoga istuma aialipi otsas, aga siin ma tundsin, et midagi kogunes silmanurka. 

Kui ma jõudsin koolimaja parki, tundsin mingit salapära õhus. Aga mul ei olnud aega uurida, hakkasin kontserdiks valmistuma.

Plaat oli mulle teadmata viimase hetkeni, kuni nad sellelt katte eemaldasid ja ütlesid, et see on meie ühele nimekale vilistlasele, tublile kultuuritegelasele. See oli väga suur üllatus!

Uderna kooli vilistlased avasid laulja auks marmorplaadi

Laupäeval kogunesid Uderna kooli parki vilistlased. Tavapärasest kokkutulekust, mida on siin peetud sajandivahetusest saati iga paari-kolme aasta tagant, erines seekordne valgest marmorist tahvel avamise poolest. Nimelt paigaldasid kooliõed ja -vennad koolimaja otsaseinale plaadi, kus on kirjas: «Voldemar Kuslap õppis Uderna koolis aastatel 1949–1953».

Tahvli tegemise mõtte algatas laulja ja operetisolisti kunagine õpetaja Evi Mäeküngas 23. juulil. Talle tuli järgmisel päeval appi Kuslapi kunagine naabritüdruk ja kooliõde Evi Paju.

«Elasime Kalme külas,» meenutas Paju. «Volli oli Lauri talus ja mina olin Külaotsa talus. Mul oli vanem vend, ma olin plika ja kes siis minuga tegeles, ikka poisid ajasid omavahel asju.» 

Evi Mäeküngas meenutas, et Voldemar Kuslap on andnud alates 2000. aastast kõikidel Uderna kokkutulekutel kontserdi. «Mul tuli järsku mõte pähe tänada teda selle eest marmorplaadiga koolimaja seinal,» lisas õpetaja.

Samal Rõngu valla Kalme küla vana koolimaja seinal on varasemast ajast kaks tahvlit: «Siin, Uderna koolimajas, toimus 1922. aastal Helmi Mäelo eestvedamisel Eesti esimene emadepäeva koosviibimine» ja «Siin asus end. Uderna ministeeriumikool, kus õppisid Konrad Mägi 1888–1889 Leopold Hansen 1895–1896 Friedebert Tuglas 1897–1900 Jaan Kärner 1901–1906 ja elas Ado Reinvald 1917–1918».

Kui tahvel oli avatud, andis Voldemar Kuslap kontserdi. Seejärel algas piknik.

Raimu Hanson

Voldemar Kuslap

• Sündis 24. septembril 1937 Oudovas.
• Õppis Valguta algkoolis, Uderna koolis ja Tartu muusikakoolis ning lõpetas 1968 Tallinna riikliku konservatooriumi Viktor Gurjevi lauluklassis.
• Estonia teatris ametis 1964–2010, esimesel hooajal koorilaulja ja seejärel solistina.
• Osalenud operettides, muusikalides ja ooperites.
• Laulnud ja salvestanud rohkesti estraadimuusikat.
• Võitnud esikoha Eesti estraadilauljate võistlusel 1968 ning auhindu estraadilauljate rahvusvahelistel konkurssidel (Sotši, 1968, ja Kuldne Orfeus, Bulgaaria, 1971).
• Pälvinud Georg Otsa preemia 1976.
• Valgetähe V klassi teenetemärk aastal 2001.
• Tallinna raemedal 2014.
• Elab Tallinnas ja suviti Murastes.
• Abielus kursuseõe Kaiega.
• Poeg ja tütar, kuus lapselast.