Eili Arula: ma ei taha seenel käies ära söödud saada

Eili Arula Foto: Kristjan Teedema

Aastaaeg on selline, et püüan igal vabal võimalusel haarata seenekorvi ning seada sammud lähimasse seenemetsa. Paar nädalat tagasi seenele minnes sain naabrinaiselt kaasa veidra hoiatuse. «Tee siis ikka lärmi ka, kui metsa lähed,» sõnas ta.

Hoiatuse põhjus oli vaatepilt, mis oli avanenud talle metsatukas, kus igal aastal seenevarusid täiendame. Nimelt nägi ta seal üsna värsket karukäpa jälge. Seda, et karusid minu lemmikseenemetsas leidub, tean isegi, kuid pole kunagi mõelnud, et võiksin karu metsas kohata.

Tean, et karu on üsna pelglik. Sellegipoolest ei soovi ma temaga metsas silmitsi sattuda. Ainuüksi minu kodukandis on viimase aasta jooksul kaks mu tuttavat metsas karuga kohtunud. Olgugi et karu neid rünnanud pole, ei olevat mõmmikuga paarikümne meetri kaugusel vastamisi seista just meeliülendav elamus.

Karusid meie metsades jagub, räägivad eri piirkondade jahimehed omavahel kokku leppimata kui ühest suust. Et metssigade arvukus on siinkandis katku tõttu miinimumini viidud, hakkab ka suurkiskjatel metsas toitu nappima. Juba käivad mõmmikud usinalt põdravasikaid noolimas.

Ka kuiv statistika räägib sellest, et karu tabamine pole jahimeestele eriti keeruline. Karujahihooaeg on jõudnud kesta napilt kaks nädalat ning ainuüksi Tartumaal on pool keskkonnaameti väljastatud karude laskmislubade limiiti juba täis. Kaks karu lubatud neljast on lastud.

Kahju, et endiselt peetakse jahimehi verejanulisteks elajateks, kes kütivad loomi, et mingit ürgset tapjakirge rahuldada. Siinkohal oleks paslik välja tuua, et jahimehed käivad metsas tihti püssita. Nad viivad metsloomadele raske talve üle elamiseks toitu, jälgivad rajakaamerate abil ja varitsuspukkides, kes seal söömas käivad ning milline on nende metsaelanike tervis.

Kahju, et endiselt peetakse jahimehi verejanulisteks elajateks, kes kütivad loomi, et mingit ürgset tapjakirge rahuldada.

Suurkiskjate küttimine käib meie metsades kvootide alusel, mille väljastab keskkonnaamet. Loomade arvukust metsas tuleb ohjes hoida. Kui me tahame elada metsloomadega sõbralikult kõrvuti, siis peab looduse kroon, inimene, hoolitsema selle eest, et metsloomade arvukus tasakaalus püsiks. See kohustus on pandud jahimeeste õlule.

Jahipidamine on rangelt vabatahtlik ning igaüks ei soovi ega peagi püssi palgele tõstma. Ka mina ei ole võimeline loomale jahti pidama, pole minu loomuses tulistada looma pihta, kuid saan aru, miks jahimehed seda teevad ning miks see on vajalik. Jahimeestele, kes peavad seda hobi oma vabast ajast ja tahtest, kaasneb sellega palju kohustusi ning regulatsioone. See veel puudub, et asjatundmatud kodanikud neid ka verejanulisteks tembeldavad.

Karurünnak on siinmail küll harv juhus, kuid ma küll ei soovi olla osaline Darwini teooria õpikunäites, sest ilmselgelt on karu minust kiirem, osavam ja tugevam. Halbade asjaolude kokkulangemise korral jääksin mina ses duellis kindlasti kaotajaks.