Tartu kodanike südames pesitseb soov jalutada kesklinnas, kus on kvartalite perimeetreid pidi ehitatud majad ärilatega esimesel korrusel, ning samas ka soov jalutada jõe ääres ja pargis. Tundub, et neid soove meie linnas ühitada muutub järjest võimatumaks.
Urbanismi ideoloogiline vastuolu algab Poe tänava joonelt ning lõpeb kaubamajaga. Ühel pool on klassikaline kesklinn tiheda hoonestuse ja tõepoolest üsna pideva väikeäride reaga piki tänavate ääri.
Siis on jupike rohelist ala – mitte parki, nagu võiks oodata klassikaliselt pargiarhitektuurilt – ning seejärel tuleb hulk kvartaleid kuni Zeppelini kaubanduskeskuseni. Neid ilmestavad (Tartu mõistes) suurehitised, kus on vaid kolm sissepääsu kvartali kohta, ning väikeäride reast, nagu Tartu vanalinnas, võib vaid und näha. Kuigi selline esimese korruse äriridade fenomen eristab linna metsast, või kui soovite, siis linna ringteede äärsetest kaubanduskeskustest.
Hoonestame Toomemäe?
Midagi peaks justkui ette võtma Tartu kesklinna rohealadega. Neid on küll kõigest umbes kümme hektarit, aga selle täisehitamine looks uue urbaniseerunud kesklinna, mis eristab teda «metsast». Umbes niimoodi kõlab urbanistide loosung, millest võib ka aru saada.
Tõepoolest on puistu koht rohkem metsas ning kesklinna parki sirgete alleede äärde istutatud puud ning nende vahele juhuslikult siginenud kõrghaljastus pole ei mets ega park. Puudub haljastuse planeerimine ja hooldamine (peale muruniitmise ja okstelõikuse).
Seega soovitan urbanistidel võtta eeskujuks kas või 17. sajandi Toomemäe kruntide Rootsi-aegne plaan. Kas meil tõepoolest on vaja seda Parroti ja Krause hõllandust teemal «Otium reficit vires»? Muide, see Inglisillale jäädvustatud maksiim kõlaks otsetõlkena pigem niimoodi, et «magamistuba viib mehe õigele teele tagasi». Hoonestagem see ala ning taastagem kvartalite rägastik, mis ümbritses toomkirikut tema rajamise ja tegutsemise ajal!
See üleskutse oli muidugi mõeldud kõrvutuseks meie päevade urbanistide loosungile taastada hoonestus kesklinnas Emajõe ääres. Seega ei mõelnud ma seda tõsiselt. Ometi kõlavad sarnased loosungid olukorras, kus paljud linna funktsioonid on viidud kusagile äärelinna, justkui kompenseerimaks objektiivselt tekkinud või ka teadlikult tehtud linnaehituslikke vigu.
Ma väga hindan linnaarhitekt Tiit Silda kiire reageerimise ja aeg-ajalt meedias sõna võtmise pärast, muu hulgas vastuseks ka minu sõnavõttudele. Meie arvamused on küll üsna erinevad, aga nende vahetamine meedias on rohkem väärt kui vaikimine. Tunnistan oma allajäämist paljudes küsimustes, sest minu informeeritus linnaplaneerimise valdkonnas toimuvast on ilmselgelt napp.
Aga see johtub ka asjaolust, et kuigi huvitatud ringkonnad peaksid olema kaasatud nii Tartu transpordiplaneeringu kui ka kesklinna planeeringu aruteludele nende kavandamise järgus, nagu vastavates tegevusprogrammides on lubatud, siis midagi sellist tegelikult ei sünni enne, kui raha on kulutatud, projekt valmis ning edasine jätkub proua Kiire moodi, et «nüüd, kus me oleme juba nii palju raha kulutanud...».
Uus või «vana hea»
Viimati mainis Sild vastuseks minu kriitikale Sirbis ilmunud artiklis, et ma ei tahtvat midagi teada modernistlikust linnaplaneerimisest ning aeg olevat tegelda Tartu kesklinna hoonestamisega.
Viimase all mõeldakse muidugi jõe kaldaid: vasakul pool Narva maantee ja jõe vahele jääv ala ülikooli Oeconomicumist Võidu sillani ning paremkaldal ennekõike endine kaubahoovi plats Poe tänava ääres, aga võimalik, et ka selle kõrval asuv roheline ala ning turuhoone ümbrusesse jääv vaba maa.
Ma ei tea tänini, mida mõeldakse modernistliku linnaplaneerimise all. Modernistlik linnaplaneerimine tähendab arhitektuurilooliselt ennekõike suure prantsuse arhitekti Le Corbusier’ ja tema mõttekaaslaste 1920. aastatel välja mõeldud vabaplaneeringut uute linnaosade ehitamisel Pariisis ning hiljem ka mujal. Selle vilju maitseme tänini Lasnamäel ja Annelinnas. Palun andestust, kui ma midagi linnaplaneerimise ajalugu arvestades valesti mõtestasin.
Uus sajand toob uued mõtted, millest enamik kipub küll olema vana kordamine, ning mulle ikkagi meeldiks pigem see «vana hea» Tartu linn. Nimetatagu seda siis stagnaks või kuidas iganes, aga näen, et selsamal teel on ka kuulsad Euroopa linnad Barcelona, Berliin või Praha (rääkimata Pariisist), kus vahepealsete riigipresidentide tehtud otsused uusehitiste kohta uuemal ajal sugugi heakskiitu ei leia.
Jõeäärsed ehitised
Tartus on Ülejõe-kesklinnas kasutamata üsna suur maa-ala Fortuuna-Pika-Raatuse kvartalis, kuhu on detailplaneeringuga lubatud ehitada piltlikult mida iganes, aga see ei edene, sest seal on liiga palju erinevaid krunte ja nende valdajaid ehk arendajale liiga kallis ja tülikas.
Sestap pöörataksegi pilk jõeäärsele pargialale, mis on suhteliselt homogeensena linna või riigi halduses. Viimast ei saa ju linna kodulehelt teada, sest paljukiidetud linna kaart on selles suhtes endiselt asjasse pühendamatule kättesaamatu, ja seda hoolimata väidetavast e-riigist.
Meil on näide Meltsiveski poe peale ja külge ehitatud eluhoonega. Pole just eriti jalutatav jõeäär kahe silla vahel. Mõlemal pool jõge on Kroonuaia ja Vabadussilla vahelt kadunud puiesteed ning paadisadamad. Alles on vaid lagedad kaldad kõnniteedega, milleäärsetel pinkidel peaks teab mispärast istet võtma – et võrrelda kõrvuti asetsevatelt sildadelt kostvat mürafooni.
Meltsiveski elamu oma väljaulatuvate rõdudega ei ole mingil juhul seotud jõekaldaga, pigem on see elitaarne vaatenurk, mis eraldab ennast jõest.
Kas me peaksime arvama, et järgmised jõeäärsed ehitised Vabaduse ja Võidu silla vahel vasakkaldal tulevad linnakodanike- ja jalutajasõbralikumad elik on rohkem seotud kaldapromenaadiga?
Julgen selles rohkem kui kahelda. Vaatame vaid seda, mis juhtus Dorpati hotelli ja Tasku keskusega. Selline peegelklaasi tumm fassaad on omane uuele Tartu kesklinnale – sealt vaadatakse jõge läbi klaasi või supermarketi tagauste.
Kui linnaarhitekt peab selliseid lahendusi moodsaks linnaplaneerimiseks, siis soovitaksin talle harjutuseks proovida esialgu kätt Fortuuna kvartaliga. See jääb kesklinnast eemale, kuid on heaks näiteks edaspidise suhtes.
Vastamata küsimused
Linnast tuleks välja viia kõrgepingeliin Narva maantee ääres. Paljud pole seda ehk tähele pannud, aga see Vene lennuväe pärand risustab ikka veel kesklinna. Tuleks mõelda sellele, kas Võidu sild on konstruktsioonisuutlik või tuleks selle asemel varsti uus ehitada. Tundub mõeldamatu olemasolev sild uue ehitamiseks kinni panna. Ehk oleks vaja turuhoonepoolsele küljele ehitada uus sild ning selleks maad reserveerida.
Ja lõppude lõpuks tuleks Tartu põhilistele, s.o transpordiküsimustele vastates välja öelda, kas planeeritakse kunagi endise turuplatsi ehk siis Vabaduse puiestee (vähemalt turuhoonest Gildi tänavani) sulgemist läbivale liiklusele ning Tartu vana- ja kesklinna avamist Emajõele, nagu avatakse mujal Euroopas linnu, ka Tallinna, merele.
Selgunud seisukoht võimaldab anda tõsisema hinnangu ka endise kaubahoovi kvartali hoonestamisele Poe tänava ääres, sealsele puistule, korrusparklatele kesklinnas ning kogu jõeääre väljanägemisele üldse.
Seni aga soovin, et moodsa linnaplaneerimise nimel ei kiirustataks Emajõe kallaste täisehitamisega hoolimata sõjapurustustest.
Las kinnisvaraarendajad ehitavad nendesse kohtadesse, mis ootavad kesklinnas hoonestamist (Fortuuna kvartal, vana kaubamaja tagune, Soola tänava äär, kohtumaja ümbrus jms) ning jätkem kesklinn väärikate linnaliste ehitiste jaoks, nagu seda on praegu kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone. Pargid võiks aga teha tõepoolest parkideks, mitte lihtsalt teedega läbistatud haljasaladeks.
Samal teemal: kesklinna planeerimine ja areng, TPM 12.01, 17.01, 18.01, 25.01, 16.03, 21.03, 05.04.