Haigus tabab inimest tavaliselt ootamatult. Tihti usutakse, et tänapäeva meditsiin on kõikvõimas ja aitab kiiresti ebamugavast olukorrast välja rabeleda.
Nii sisenebki ülepaisutatud ootustega patsient keerulisse tervishoiusüsteemi, kuid on tema jaoks loodud süsteemis ometi nõrgem pool. Arst on tavaliselt tervem, seega töö- ja otsustusvõimelisem. Teiseks, arsti teadmised on süsteemsed, ta on arstiteadust õppinud ning rakendab oma oskusi iga päev.
Euroopalikus kultuuriruumis peetakse tähtsaks inimese iseotsustamise õigust, teisisõnu tema vaba tahte ja valikute austamist. Patsiendil on õigus olla teavitatud, temalt tuleb küsida nõusolekut, tema privaatsust tuleb austada ja konfidentsiaalsuse soovist kinni pidada.
Peale selle muudavad õigusaktid patsiendi ja arsti suhte lepinguliseks, üks pool on klient ning teine teenuseosutaja. Seaduse järgi tekib see suhe kohe, kui inimene arsti vastuvõtule läheb, ka kirjalikku lepingut sõlmimata. Nii on patsiendil võimalus esitada arsti vastu nõue, kui ravimise tagajärjel peaks tekkima tervisekahjustus.
Tavalisel kliendisuhtel on meditsiinis oma varjupool. Suhtudes arsti pelgalt kui klienditeenindajasse, kellelt paremat pakkumist välja meelitada, saab kannatada usalduslik partnerlussuhe. Võime vaid kujutleda, kui vähe kestaks hea suhe sõprade vahel, kus üks pool esitaks ainult nõudmisi ja teine neid vastu vaidlemata täidaks. Mäletatavasti oli eelmise riigikorra ajal patsiendi eest otsustajaks arst.
Tänapäeval kipub pendel liikuma teise äärmusse. Kuid seegi pole täielikult patsiendi huvides. Endale kasuliku otsuse tegemine ilma terviklike teadmisteta ja kellelegi toetumata võib osutuda inimese jaoks keeruliseks, kui mitte võimatuks. Eriti olukorras, kus ühe kliki kauguselt leiab korraga risti vastukäivat infot. Olgu siis teemaks vaktsineerimisest loobumine või ravi katkestamine mõne eluohtliku kroonilise haiguse korral.