Lavastaja soovitab publikul olla ergas

Lavastaja Heiti Pakk (48) on laval, mille väljanägemisse on andnud oma panuse kunstnik Maarja Meeru. Foto: Margus Ansu

Vanemuises esietendub laupäeval koomiline draama «Härra Amilcar». Mida publik laval näeb ja kuuleb? Vastab lavastaja Heiti Pakk, kes ei ole Vanemuises varem lavastanud.

Milleks peaksid vaatajad valmis olema?

«Härra Amilcar» on mõistatusi täis, nii et vaataja peaks oma meeled erksad hoidma. Kohati ei ole kerge selles kelmikomöödia sugemetega näitemängus vahet teha, kus lõppeb mäng ja algab «päris». Kõike uskuda ei maksa, mida räägitakse, aga üldiselt võib seada ennast võimalikult mugavalt istuma ja nautida seda illusiooni, mida teater pakub.

Et ootused, mis vaatajal, teatril ja näidendi tegelastel üksteise suhtes tekivad, oleksid selged, on kõik kenasti vormistatud lepingus kirjas. See viimane ei ole nali, vaid sulatõsi – kõik saavad lepingu teksti tutvumiseks kaasa. Proovime seekord mängida nii ausat mängu kui vähegi võimalik.

Mis mees on härra Amilcar?

Tõeline kameeleon – igaühele paistab ta isemoodi, aga mitte keegi ei arva õigesti. Igas olukorras käitub ta erinevalt ja ootamatult. Isegi iga lause, mis ta ütleb, on justkui pärit eri ooperist. Kes ta tegelikult on, ei saa öelda, seda peab igaüks ise vaatama tulema.

Ta otsustab ühel päeval endale lähedased palgata ja mängib igaühega eri mängu kõrgete panuste peale. Põnev mees igatahes, aga väga lähedalt ei soovitaks teda tundma õppida – tema mängud on liiga ohtlikud.

Mis mees on Heiti Pakk?

Täiesti vastupidine Alex­­andre Amilcarile – tavaline töömesilane, kes hea meelega ajaks vaikselt oma asja. Hariduselt psühholoog ja mõõdukalt teatri asja armastaja.

Olen viimastel aastatel oma konsultandi ja koolitaja töös hakanud üha rohkem kasutama teatri vahendeid ja päris näitlejaid. 2001. aastast alates minu käe all tegutsev nn Juhtimisteater, kus teater ja koolitus segunevad, on osutunud väga tõhusaks viisiks, kuidas keerulisi mõtteid ja tundeid kergesti edasi anda. Seda suunda tahaksin jätkata. Päris teatris lavastamist aeg-ajalt ka, kui lastakse.

Kuidas tekkis huvi ja võimalus lavastada Endlas (2008) ja Kuressaare Linnateatris (2010)?

Ma ei tea, mis mul hakkas. Lihtsalt läksin vooluga kaasa. Endla näitlejad, kellega koos Juhtimisteatrit teeme, kutsusid endale külla Stoppardi «Rock’n’rolli» lavastama. See on küll tükk, mida tahaks kunagi uuesti teha!

Kuressaares oli sama lugu – sealne teatrijuht Piret Rauk lõi kunagi meie koolitustes kaasa ja kutsus lavastama. Seal otsisin näidendi ise – Milleri «Hind» – ja näitetrupp kogunes mitmest Eesti nurgast.
Õppinud ma teatriasja ei ole. Aeg-ajalt on selline tunne, et kõik, mis varem tehtud, tuleb lavastamisele kuidagi kasuks, siis jälle, et ei tea sest asjast tegelikult midagi. Nii et selline vahelduv vool.

Kui suur on võimalus vendade Heiti Paku ja Rein Paku loominguliste teede ristumiseks teatris?

See on tegelikult juba juhtunud, vend Rein on mul «Amilcaris» abiks lavale seadmisel – valgused, helid, pildid. Temast on olnud ikka suur abi küll. Kuna koostöö klapib, siis tahaksin kunagi midagi veel koos teha. Midagi vennalikku, näiteks vendi Strugatskeid.

Esietendus

• Vanemuise suures majas esietendub 16. aprillil koomiline draama kahes vaatuses «Härra Amilcar», mille on kirjutanud Yves Jamiaque ning tõlkinud Ott Ojamaa ja Triin Sinissaar.

• Lavastaja Heiti Pakk.

• Mängivad Jüri Lumiste, Marika Barabanštšikova, Riho Kütsar, Liisa Pulk, Ott Sepp ja Kais Adlas.
Allikas: Vanemuine