/nginx/o/2013/07/05/1876326t1h21d5.jpg)
/nginx/o/2011/04/14/557896t1hbed2.jpg)
Tartu Ülikooli germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi rahapuudus on muutunud krooniliseks, kuid ei ülikool ise ega ka haridus- ja teadusministeerium tõtta pakkuma püsivat lahendust.
Filoloogide rahapuudus kipub jääma krooniliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprilli teise nädala seisuga oli miljonieurose aastaeelarvega germaani, romaani ja slaavi filoloogia instituudi (GRS) jooksev ülekulu üle 416 000 euro ehk üle 6,5 miljoni krooni. Instituudi juhataja Tanel Lepsoo nentis, et igal aastal kasvav miinus on olnud tõsisemalt jutuks alates 2008. aastast.
«2009. aastal tehtud finantsjärelevalve lõpetati, kuna selgus, et kokku saab hoida üksikutes punktides marginaalselt ja peamine puudujääk tuleb riikliku koolitustellimuse vähesusest ja selle ümberjaotamise printsiibist,» märkis Lepsoo.
Ajutiselt ja osaliselt
Lepsoo sõnul teadvustas ülikooli nõukogu probleemi läinud aastal sedavõrd, et eraldas GRSile selleks aastaks 116 319 eurot lisaraha, kuid eelarve tasakaalu saamiseks peaks summa olema umbes 300 000 eurot.
Tartu Ülikooli finantsjuhi Taimo Saani sõnul on ülikool lappinud varasemail aastail instituudi eelarveauke mitmel korral tasulise õppe arvelt. Kurja juur seisab Saani kinnitusel riikliku pearaha arvestuse aluseks olevas koefitsiendis, mis peaks olema väikeste õpperühmadega keelteõppes kuni kaks korda suurem. Praegu on see 1,1.
«Probleem oleks veel palju suurem, kui prantslased, poolakad ja teised ei saadaks meile aeg-ajalt õppejõude, kellele maksab palka emamaa,» lisas Saan.
Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Valter Lang arvas, et püsivalt normaalse rahastuse kindlustamiseks peaks koefitsient olema vähemalt 2.
«Kuna meile on pikki aastaid nii ministeeriumist kui ka rektoraadist selgitatud, et koefitsientide muutmine ei tule kõne alla, siis pole ma seda teemat eriti uurinudki,» tunnistas Lang samas.
Langi selgitusel süvendab võõrfiloloogia vaeslapseseisust tõik, et valdkonda antakse teadusraha vähe. Haridusraha, mis kujuneb nadi koefitsiendi põhjal, moodustab instituudi eelarvest ebaproportsionaalselt suure osa.
«Muidugi ei pruugi koefitsientide suurendamine haridus- ja teadusministeeriumi poolt olla ainsaks lahendiks,» nentis Lang. «Seni on ministeerium igal aastal toetanud väikeste erialade õpetamist, aga need toetused pole olnud piisavad ning vähenesid masu ajal veelgi.»
Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo teatas, et koefitsientide muutmine on põhimõtteliselt võimalik, kuid need kehtestatakse valitsuse, mitte ministeeriumi määrusega, ja senise praktika kohaselt on selleks vaja Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorite nõukogu ettepanekut.
«Ülikoolisisene eelarvejaotus on aga täielikult ülikooli pädevuses,» märkis Aaviksoo.
Tartu Ülikooli rektor Alar Karis tõdes, et rektorite nõukogu tasemel pole GRSi koefitsiendi suurendamist tõesti taotletud, kuid ülikool on seda teinud iseseisvalt ja korduvalt.
«Vastus on olnud, et õiglase koefitsiendi leidmine on keerukas protsess ja seetõttu ei taheta seda teemat avada,» rääkis Karis.
Karis lisas, et GRSiga analoogne vale koefitsiendi probleem vaevab Tartu Ülikoolis näiteks treeneri-, hambaarsti- ning viipekeeleõpet.
«Kui minister asub nüüd täie jõuga ametisse, loodame ühiselt probleemile lahenduse leida,» sõnas Karis. «Lõpuks taandub kõik küsimusele, et kõrghariduse rahastamine on jäänud suure summaga maha omaaegsest kokkuleppest.»
Väiksus on paratamatu
Tanel Lepsoo leidis, et Eesti rahvaarvu juures on n-ö väikesed erialad paratamatud ning kvantiteedile rõhumise asemel on tähtis omada mõnd head spetsialisti igas valdkonnas.
«Tartu Ülikooli eelarvet tervikuna vaadeldes ei ole meie instituudi eelarvepuudujääk nii suur summa, et selle leidmine, olgu siis ülikoolipõhiselt või koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga, kujuneks ületamatuks raskuseks,» hindas Lepsoo. «Kuid ülikooli masinavärk on suur ja põhimõttelised muudatused võtavad aega.»
Enamik puudujääki on näilik
Tartu Ülikooli enam kui 80 struktuuriüksust on eelarve täitmisel praegu rohkem kui 4,7 miljoni euro ehk ligi 74 miljoni krooniga miinuses. Ülikooli tänavune eelarve on 129 miljonit eurot.
Tartu Ülikooli finantsjuhi Taimo Saani kinnitusel on lõviosa ülekulust näilik, sest Euroopa Liidu tõukefondide abiraha laekub instituutidele ja teadusasutustele alles siis, kui projekt on ellu viidud.
Teravalt esile kerkiv näide on ülikooli asutus Pedagogicum, mille jooksev miinus on lausa 61 protsenti aastaeelarvest. Füüsikainstituudil on ülekulu üle 1,1 miljoni euro, mis on enam kui 18 protsenti instituudi ligi 6,3 miljoni eurosest eelarvest.
Saani sõnul on tavaline, et ülikooli allasutused teevad kõigepealt paar-kolm kuud kulusid, siis koostavad kuni kuu euroliidu tõukefondidele kuluaruandeid ning seejärel ootavad veel paar-kolm kuud raha väljamaksmist.
«Meie elu on väga projektipõhine,» sedastas füüsikainstituudi direktor Marco Kirm. «Instituut sai mullu uue aparatuuri muretsemiseks ja vana täiendamiseks üle 1,8 miljoni euro, mida praegu kulutame ja mis laekub hiljem tagasi.» (TPM)