Veresoone lupjumise saladus lahenes pisut

Südamekirurg Arno Ruusalepp joonistab tahvlile unearteri ja näitab, kuhu tekivad lubinaastud. «Kui veresoone valendikust on ahenenud 70 protsenti, siis on verevarustuse häire käes,» ütleb ta.

FOTO: Margus Ansu

Heaoluühiskonna ühe hävitavaima haiguse, veresoonte lupjumise tekkes on arstiteaduses veel palju seletamatut. Hiljutine uuring libistas kattevarju esialgu ühelt tahult.


Tartu Ülikooli patoloogilise ana­toomia professori Johan Björ­kegreni uurimisrühma kuulunud Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekirurg Arno Ruusalepp ütleb, et arterite lupjumine tapab inimesi enam kui kasvajad, nakkushaigused või traumad.

«Ka Eestis sureb kõige rohkem inimesi just veresoonte lupjumise ehk ateroskleroosi tagajärjel,» sõnab ta.

Olulised arterid

On mõned väga olulised kohad, mida haigus tabab – need on südame pärgarterid ja unearterid. Südame pärgarteri ahenemine võib viia südamelihase infarktini, unearteri lubinaastudega ummistumine aga aju verevarustuse häirete ja insuldini.

Tänapäeva meditsiin ei tea kaugeltki mitte kõike sellest, miks ühel või teisel inimesel veresoones lubinaastud kasvama hakkavad. Ka ei ole arstidel teadmist, kuidas nende kasvamist vältida, ega pakkuda patsiendile rohtu, kuidas neid naaste ära kaotada.

«Kogu ravitöö väljakujunenud ateroskleroosi puhul on kas naastu eemaldamine arterist või patsiendile lisasoonte paigaldamine, mis vere kahjustatud kohast mööda juhib, ehk šunteerimine,» selgitab Arno Ruusalepp.

Kõnealune uurimistöö heidab esialgu valgust aga vaid lubinaastude vanusele. Üllatav on, et naastud tekivad veresoones suhteliselt lühikese aja, kolme kuni viie aasta jooksul, nii et need on operatsiooni vajavate inimeste eluperioodi arvestades väga noored.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Arno Ruusalepp vastab, et iga uus teadmine, ka see, mis ei pruugi täit selgust tuua, genereerib miljon uut küsimust, mis aitavad edasi minna. Veresoonte lupjumine on väga keeruline haigus, mille tekkes on oma osa geneetikal ja keskkonnafaktoreil.

«On küll teada, et protsess algab varases täiskasvanueas, kui rasvhapped hakkavad kogunema veresoone seina sisse, tekitades sinna rasvavööte – seepärast on ka inimese tervislikud eluviisid väga olulised,» ütleb ta. «Kuid mehhanism, mis ajal ja mis põhjusel neist rasvalaikudest naast tekkima hakkab, on teadmata.»

Põnev biopank

Ruusalepp lisab, et professor Johan Björkegreniga seob neid aga palju pikaaegsem koostöö kui see viimane uuring.

Nimelt on nad kokku pannud biopanga, kuhu on 500 patsiendi nõusolekul korjatud mitte ainult veresoontest prepareeritud naaste, vaid tükikesi ka rasv- ja lihaskoest, et leida neis üles geneetilise info sõlmpunktid, mis võiksid viidata haiguse põhjustele. «Loodetavasti saame sellest varsti uuesti rääkida,» sõnab Ruusalepp.

Avastus

• Tartu Ülikooli professori Johan Björkegreni uurimisrühmal õnnestus kindlaks teha südame- ja veresoonkonna haigusi põdevate inimeste veresoonte lubinaastude bioloogiline vanus, mis sõltumata patsiendi vanusest on vaid 3–5 aastat.

Tagasi üles