Vambola Paavo: konkurentsi transpordis ei tohiks häbeneda

Foto: Erakogu

Kellelegi pole saladus, et Eesti kahe suurema linna – Tallinna ja Tartu – vahel on praegu käigus liiga vähe ronge. Vagunid on pidevalt ülerahvastatud, eriti nädalalõppudel. Riigiettevõtte Elron poolt rööbastele toodud «porgandid» pole päris need, mida rahvas ootas. Võrdlemisi ebamugavad istmed ja liiga väike mahutavus ei peibuta inimesi sõitma. Seda sorti rongid sõidavad näiteks Varssavis keskvaksalist lennujaama ja on käigus ühenduse pidamiseks eeslinnadega. Kaugliiklus väärib paremat.

Kui sügisest algab koolides uuesti õppetöö ja sõitjate hulk jälle hüppeliselt kasvab, tekib selgelt vajadus lisarongide järele. Praegu neid pole.

Seetõttu julgen väita, et riik on transpordi korraldamisel saamatu ning tervitan igati aktsiaseltsi GoRail soovi tulla tegutsema Tallinna-Tartu liinile ehk teisisõnu hakata Elroniga konkureerima. 

Esialgu võiks erafirma katsetada nädalavahetustel ja panna näiteks reedeti ja pühapäeviti liinile kummaski suunas rongipaari. GoRailil on teadupärast korralik vagunipark ning pikaajaline käituskogemus rahvusvahelistelt Moskva ja Peterburi liinidelt. Vagunid on renoveeritud ja mugavad, on nii esimese kui teise klassi nõuetele vastavad. Lisaks saab rongikoosseisu haakida restoranvaguni.

Jutt sellest, et Elron kavatseb Tallinna ja Tartu vahelisele liinile tellida lisaronge näib liigituvat lihtsalt puru silma ajamiseks. Neid ei tule, sest iga rongi tellimine ning valmistamine võtab kõvasti aega. Ja kui tulevadki, siis parimal juhul alles kolme-nelja aasta pärast. Selle ajaga on aga sõitjate vajadus rongitranspordi järele veelgi kasvanud ning riik ei suuda seda kuidagi rahuldada. Nii mängitakse Tallinna ja Tartu vaheline ühistransport bussifirmade kätte veelgi suuremas mahus, kui see praegu on.

Mulle on arusaamatu, miks kardetakse konkurentsi ja püütakse tõrjuda uusi tulijaid.

Kui eesmärk on areng ja heaolu, siis tuleb raha ja muid vahendeid panustada sinna, kus on inimesed ja liikumine.

Kui GoRail peaks tõepoolest Tartu liinile tulema, võiks mõelda veel pisut kaugemalegi. Kiire ja mugava ühenduse loomisest on kindlasti huvitatud ka Valga. Veel 20 aastat tagasi oli käigus mugavate istmetega Valga-Tartu-Tallinna rong ja sõitjaid jagus küllaga. Olen kindel, et huvipuudust pole mõtet karta nüüdki.

Omaette küsimus on, mis see kõik maksab. Kui suur oleks tarvilik dotatsioon? Seepärast peaks kindlasti selgade kokkupanemise peale mõtlema ka Lõuna-Eesti omavalitsused.

Kindlasti on mõtteainet ka riigi juhtidel. Meenutagem, et hiljutise otsusega lubati heldel käel kaheksa miljonit eurot Haapsalu suunal Riisipere-Turba lõigu väljaehitamisele. On see ikka arukas? Kas mitte poleks mõttekam see summa kulutada reisijate seas väga nõutud Tartuga ühenduse parandamiseks?

Kui eesmärk on areng ja heaolu, siis tuleb raha ja muid vahendeid panustada sinna, kus on inimesed ja liikumine. Näiteks Leedus on ülitihe liiklus Vilniuse ja Kaunase vahel. Käigus on erineva mugavusastmega rongid. Osa sõidab paljude peatustega, teised on ekspressid. Sõitjaid jagub ja 110-kilomeetrise teekonna läbimise eest tuleb kalleima pileti puhul tasuda vaid viis eurot. 

Kaudse kasuna muutuksid rongiliikluse parandamise kaudu Tallinna-Tartu maantee liiklusolud märksa rahulikumaks ja turvalisemaks.

Niisiis, rongiliiklus vajab avatumat suhtumist, mis lubab turule kõik soovijad.