Ise oled loll! Quo vadis, Eesti arutelukultuur?

, Tartu ülikooli sotsioloogiaüliõpilaste liidu liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu

Ehkki Eestis on viimastel aastatel arutelukultuuri parandamisele üksjagu palju rõhku pandud, on sellel veel kõvasti arenguruumi. Ikka leidub avalikes debattides liiga palju personaalset ründamist ja sildistamist, mis jutu mõtte juba eos tapavad.

Lugedes arutelusid nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias, jääb järjest enam silma see, kuidas sisulise debati asemel keskendutakse arvamuse avaldaja ründamisele. Väga kerge on teenida kommentaar, mis sildistab inimese tolerastiks, rassistiks, kommunistiks või natsiks. 

Kahjuks ei vii sellises stiilis «arutelud» kuigi kaugele ja igaüks pöördub peagi tagasi oma isiklikku niinimetatud kajakambrisse senisest veelgi veendunumana, et «vastaspoolega» ei olegi võimalik mõistlikult rääkida.

Sotsiaalmeedia lai levik on tugevalt võimendanud kajakambri efekti – eri algoritmid töötavad pidevalt selle nimel, et esitada inimeste inforuumi just neid uudiseid, mis nende seisukohti kinnitavad. Ühtlasi liigume peamiselt meie seisukohtadega hästi klappivatel veebilehtedel ja gruppides ning saame nii veendumuse, et kõik ümberringi ju arvavadki ühtemoodi.

Kui selle illusiooni purustab mõni (arvamus)artikkel, mis hakkab kulutulena levima kõigis gruppides, siis on enamasti reaktsioon sellele väga valulik. Miks? Sest oleme vahepeal end harjutanud mõttega, et keegi ei saa ju sedasi mõelda.

Mina mõtlen mitu korda enne, kui sotsiaalmeedias midagi kommenteerin. Lisaks vaen vägagi põhjalikult seda, milliseid teemasid ühe või teise inimesega julgen arutelu alla võtta, sest osa valdkondi on aja jooksul muudetud sedavõrd tugevalt poliitilise võitluse objektiks, et rahulik mõttevahetus näib seal olevat võimatu.

On rõõmustav näha, kuidas Eestis on viimastel aastatel üha järjekindlamalt asutud arendama arutelukultuuri ja õpetama inimestele mõistlikku ja tulemuslikku debateerimist.

Kui keegi mainib näiteks sõna «palgalõhe», on kohe kohal hulk inimesi, kes kuulutavad veendunult, et tegu on üldse Eesti kõige suurema häbiplekiga. Samal ajal soovitab teine hulk palgalõhe kui pesuehtsa pseudoprobleemi üldse tähelepanuta jätta. Ilmselt on tõde ses teemas kusagil vahepeal, kuid kui rahuliku arutelu asemel sunnitakse inimesi kiiresti võtma positsiooni ühes kahest äärmusest, siis ei jõuagi jutt eales vastandumisest kaugemale.

Eelnevale mõeldes on väga rõõmustav näha, kuidas Eestis on viimastel aastatel üha järjekindlamalt asutud arendama arutelukultuuri ning õpetama inimestele mõistlikku ja tulemuslikku debateerimist. Parimaks näiteks on siin vaieldamatult Paides igal suvel peetav arvamusfestival, kuhu julgustatakse kokku tulema eri vaadetega inimesi ja kus rõhutakse heale arutelutavale, mis muu hulgas peab elementaarseks teiste inimeste austamist, nende mõtetele reageerimist ja oma ideede tõestamist.

Tõtt-öelda on isegi pisut veider must valgel kirjutada, et me võiks inimestena vastastikku viisakalt suhelda ja hoiduda sildistamisest. Kuid kui vaadata näiteks mõne poliitiku Facebooki seinal ikka ja jälle toimuvate mõttevahetuste stiili, tundub selline meeldetuletus ikkagi igati õigel kohal olevat.

Seega kutsun üles kõiki iga päev kinni pidama hea arutelu tavadest, kus ei rünnata inimest, vaid argumenti; kus esmatähtsal kohal on tõestusmaterjalid ja faktid, mitte emotsioonid.

Käesolev arvamuslugu sündis koostöös 11.-12. augustil Paide Vallimäel peetava viienda arvamusfestivali avastuste alaga, mis pakub aruteluvõimalust kõigile, kes soovivad käsitleda mõnd valdavalt tuttavat teemat uuest vaatenurgast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles