Trükimuuseum näitab rõdugaleriis tudengite fotosünteesi kunstis

Regina-Mareta Soonsein on maalinud söega pildi Tjalf Sparnaay õlimaali järgi. Foto: Sille Annuk

Aastal 2010 asutatud Tartu trüki- ja paberimuuseumi näitustel on olnud enamasti siin linnas peatuvate külaliskunstnike loomingut. Praeguses väljapanekus on Tartu kõrgema kunstikooli maalingute eriala teise kursuse tudengite söejoonistusi, õigemini maale, sest on kasutatud pintslit. Neid juhendas õppejõud Mall Nukke.

Lugu on intrigeeriv. Eestis oli Ants Laikmaa esimene, kes väärtustas grafiidi asemel just sütt, ning seda tehti ka Pallase koolis. Mall Nukke näeb samuti söes erilisi maalilisi väärtusi. Tudengid õppisid tema käe all mustas-valges edasi andma erinevaid asju ja materjale ning seda mitte looduse, vaid värvilise foto järgi.

Vaimukas pealkiri

Näituse pealkiri «Foto süntees» on vaimukas. Nukke on tõmmanud paralleeli fotosünteesiga, nagu nimetatakse rohelises taimes valguse toimel anorgaanilisest ainest orgaanilise aine tekkimist. Trüki- ja paberimuuseumi väljapanekus me hoomame lausa kolmekordset muundumist.

Esimeses etapis on popkunstnikud Alyssa Monks, Pedro Campos, Steve Mills ja Tjalf Sparnaay õlivärvidega fotorealistlikus stiilis ühte ja teist maalinud, enamasti natüürmorte. 

Näituse pealkiri «Foto süntees» on vaimukas. Mall Nukke on tõmmanud paralleeli fotosünteesiga.

Järgmises muundumises on neid maale pildistatud ja lõpuks on Nukke üliõpilased nende fotode järgi, mis on samuti välja pandud, teinud söemaalid. Nagu oleks viimane etapp see kõige-kõige.

Tudengite põhieesmärk on olnud võimalikult täpselt edasi anda fotodel kujutatud reaalsus, eriti erinevad materjalid, ja samas luua ka kunstiteos. Võib-olla seepärast ongi grafiitpliiatsi asemel kasutatud sütt, et selle pulbriga ja pintsli abil saab paberipinda nii ühtlaselt ja sujuvalt katta, nagu olekski päris.

Osavad tudengid

Teisel kursusel on saavutatud juba nii suur osavus, et tunnemegi ära materjali, kujutatu on aga omandanud uue kvaliteedi ja uue meeleolu, sest hele-tumeduse kontrastid on ju salapärased.

Nii me näemegi, et Kristi Vendelini maalitud sidrunid on fooliumis ja Siiri Kängsepa õunad läbipaistvas kiles, Maris Tammeri maali peal on kuul metallist ja Elina Tederil klaasist.

Regina-Mareta Soonsein on kujutanud praetud mune, kus mullid on paremini välja tulnud kui Tjalf Sparnaay samasisulisel värvilisel maalil, ja Teele Ülesoo on jäädvustanud ülisuurelt pudelikorke.

Eliina Uibu vees sukelduv naine on romantilisem kui maalimisel ees olnud Alyssa Monksi maali peal. Peeter Liedemannil on klaasi peal klaasmunade ja nende varjude kujutamine nõudnud suurt meisterlikkust. Kõige nauditavam on siiski Mall Nukke joonistus-maal omaenese maali «Fooliummaastik» järgi.

Kunstnike käsitööoskus ei ole lõplikult ära kadunud. Just nii arvab ka maalikunstnik ja graafik Peeter Allik.