Uderna hooldekodu juhataja ammutab jõudu mõisamaja uhkusest ja ilust

Uderna hooldekodu juhataja Anne-Aime Soeson ütleb, et see hoone on talle alati jõudu andnud ning ilmselt seepärast on ta oma tööst ka alati suurt rõõmu tundnud. Foto: Kristjan Teedema

Kui Anne-Aime Soeson 1977. aastal Uderna kopsuhaigla uksest sisse astus, leidis ta end ballisaalist. «Vaatasin üllatusega ringi ega uskunud oma silmi,» meenutab ta. «Kus see haigla siin on? Või olen ma eksinud?»

Ei, Anne-Aime Soeson ei olnud eksinud. 20-aastase noore velskrina vaatas ta ringi oma uues töökohas ehk Uderna mõisas, kus oli juba paarkümmend aastat tegutsenud kopsuhaigla. 

Nelikümmend aastat hiljem seisab Anne-Aime Soeson sellessamas saalis, silmad säramas ja õnnelik. Ta ütleb, et see on nii ilus koht põliste pargipuude keskel, et kui ta oleks kolmkümmend aastat noorem ja pank annaks laenu, ostaks ta mõisa vallalt naksti endale ning peaks seal hooldekodu edasi. 

70 akent

Ballisaalil, kus Anne-Aime Soeson praegu seisab, on kolm suurt kahele poole lahtikäivate raamidega topeltakent, mille hiljuti puhastatud vaskkremoonid ning marmorist aknalauad läigivad puhtusest. Terve see suvi on mõisas tegutsenud aknarestauraatorid. 

Ballisaali korrastatud aknad, läikivad kremoonid ja marmorist aknalauad. Foto: Kristjan Teedema

Lõviosa akendest, mida parandada tuleb, ongi pärit mõisaajast – see on hea tisleritöö, sisemiste mantelraamidega, mis sulgedes katavad tuuleprao. Osa raame on olnud veekahjustusega, pehkinud, püsivad hädavaevu koos. 

Prügimäele on neist läinud siiski vähesed, kuna Hansa Restauraatori meistrid on osanud aknaid proteesida, nurki ja tappe välja vahetada nii, et vanale puitraamile hing alles jääks.

Teise korruse toas nokitsev restauraator Monika Kopp ütleb, et kõik mõisad, kus ta on töötanud, on olnud erilised. Aga Uderna näib eriti soe ja armas. «Ei teagi, miks. Vist majarahva enda pärast,» ütleb ta. 

Kui akent korrastama asuda, tuleb raam hingedelt kõigepealt maha võtta. Siis kuuma õhuga vanad värvikihid üles sulatada ja maha kraapida, kitt või liistud eemaldada, klaasid välja tõsta. Kui mõni vana ruut õnnestub sel viisil tervelt kätte saada, on see saavutus omaette. 

Piiluaugud minevikku

Vanad klaasid lainetavad ja moonutavad. Läbi nende välja vaadates tundub, nagu pargipuud ujuksid natuke. Kui nüüd silmad vidukile lasta ja pisut kujutlusvõimet kasutada, võib kuulda saja aasta taguseid mõisahääli, need aknad on nagu piiluaugud minevikku.

Hiljuti renoveeritud «viimane tuba», jahe ja puhas ruum lahkunule mõisaparki rajatud keldris. Foto: Kristjan Teedema

Ühe saaliakna restaureerimine maksab tänapäeval 1200–1400 eurot. Hooldekodu juhatajal raha hunnikus põrandalaudade all ei vedele ning nii käib nende parandamine tasa ja targu, juba teist suve ning selleks sügiseks saavad korda kõik – 70 akent!

Peab ütlema, et Uderna mõisas on igal aastal midagi ette võetud: korrastatud on fassaad ja peatrepp, renoveeritud elektrisüsteem ja köögiplokk, ehitatud lift ja keskküte. Muinsuskaitseamet on Anne-Aime Soesoni kiitnud tänukirjadega kultuuripärandi heaperemeheliku ja targa hoidmise eest.

Anne-Aime Soeson ainult ohkab ega jää rahule. Tööde lõppu ju ei paista: hoone ootab uut katust ja pööningu soojustamist, keldrikorrus renoveerimist. Anne-Aime Soeson unistab ka välisvalgustuse rajamisest, kellatorni taastamisest, sauna ehitamisest. 

Nüüd võiks küsida, kas mõisa restaureerimistööd ka kliendi kohamaksu tõstavad. Juhataja vastab, et kohamaks vaadatakse igal aastal üle küll ning tasapisi see kerkib, kuid mitte taastamistööde, vaid üldise elukalliduse tõusu pärast. 

Suuremate tööde tegemiseks on sihtasutus varasematel aastatel esitanud toetuste taotlusi mitmetele fondidele, Rõngu vald on olnud kaasrahastaja. Enamasti käib ajaloolise hoone korrastamine aga sihtasutuse enda eelarvest, nuputades ja arvutades.

«Koolis mul matemaatika viis ei olnud, aga mul on selline põhimõte, et ma ei kuluta tühja-tähja peale. Akende korrastaminegi muudab maja eelkõige soojapidavamaks, talvel on küttearved loodetavasti väiksemad,» märgib ta. 

Punased roosid öökapil

Kahtlemata vääristab ajalooline ilus keskkond hooldekodus oma päevi veetvate inimeste eluõhtut. Praegu elab Udernas 53 inimest, naisi on rohkem, mehi vähem. Naiste keskmine vanus on 83 aastat, meestel 66 aastat, 18 inimest voodist väljas ei käi.

Hooldekodu elanik Arvo Seäsk oma 85. sünni­päeval. Foto: Kristjan Teedema

Saaremaalt Kudjapelt pärit Arvo Seäsk sai eelmisel nädalal 85. Punased roosid olid tal öökapil ja mehel tuju hea. Ütles, et tunneb end kui mõisahärra, kellel on terve kari teenijaid ümberringi.

Udernasse sattus ta sel viisil, et poeg analüüsis kõik Eesti hooldeasutused läbi ja leidis, et Uderna on parim. Arvo Seäsk on elumuudatusega kohanenud, tunnistab, et päris üksi ta enam hakkama ei saaks, aastaid ju palju, ning võtab kepi ja läheb kõndima.

Juhataja Anne-Aime Soeson on aga Rannu tüdruk, pärit kalurite perest. Ta mäletab oma lapsepõlvest vanaema Amalie Kondi jutte sellest, kuidas too käis noorena Võrtsjärvest püütud kiisakoormaga Elva turul ning peatus tagasiteel Uderna mõisa köögitrepi juures, pakkudes sakstelegi kala. Mõisarahvas olnud lahke ja sõbralik, trepi kõrval istunud suur valge ja karvane koer.

Lilled, pääsukesed ja tants

Elu on imelik! Kes oleks võinud arvata, et ühel päeval on Anne-Aime Soeson ise kui mõisavirtin sellessamas hoones ning et köökki asub sama koha peal. Valget koera küll ei ole, aga hooldekodul on valge kass.

Uderna mõisa ballisaali laes ja seintel püsivad papjeemašeest loodud ornamendid, milles võib loetleda seitset sorti lilli. Kõrvaltoa ehk salongi kaunistustes äratavad tähelepanu pääsukesed. 

Anne-Aime Soeson korraldab ümberkaudsele rahvale Uderna mõisas ka tantsuõhtuid, mis meelitavad kohale inimesi lähedalt ja kaugelt ning eriti tantsukursustel käijaid. Akende vahetuse tõttu on pidudesse küll väike vahe tekkinud, siiski ootab järjekorras juba 27. tantsuõhtu ning see on sel aastal plaanis kindlasti ära teha.

Anne-Aime Soeson ise elab ühe korrusmaja kahetoalises korteris. Tal pole rohkem vaja – mõis sealsamas lähedal.

Suure saali kõrval salongis on lae all endiselt alles papjeemašeest pääsukesed. Foto: Kristjan Teedema

CV 

•  Sündinud 22. jaanuaril 1956 Vehendi külas viielapselises peres.

•  Õppinud Rannu koolis ja Tartu meditsiinikoolis.

•  1977. aastal asus tööle Uderna mõisas asunud kopsuhaiglas, hiljem töötas samas tuberkuloosihaiglas ja krooniliste haigete kodus. Täiendanud end Tallinna sotsiaalkeskuses, kus sai hoolekandejuhtide V taseme kvalifikatsiooni. 2005. aastast juhib Uderna hooldekodu, mis annab tööd 20 inimesele ja kus elab poolsada naist-meest.

•  Tütar Ruth Soeson töötab Uderna hooldekodus toitlustusjuhina.

•  Vaba aja veedab Anne-Aime Soeson sünnikodus Võrtsjärve kaldal. On pühendunud sotsiaaltööle ning ajaloolise mõisahoone ja pargi korrastamisele. Peab kirjavahetust kunagise mõisaomaniku Oscar von Fuchsi venna Carli järeltulijatega. Hobiks fotograafia.

Uderna mõis

• Uderna mõis asub Elvast viie kilomeetri kaugusel Rõngu vallas. 

• Pärineb keskajast, esimest korda on mõisa mainitud 1486. aastal, mil see kuulus von Tie­senhausenitele. Omanikke vahetunud palju kordi: mõis on kuulunud Volskytele, Sbinskytele, Günsterbergidele. 1873. aastal sai Uderna omanikuks Oscar Mattias Fuchs. Uderna mõis võõrandati 1920. aastal ja anti üle Tartu haigekassale. 1946. aastani paiknes seal Eesti pangatöötajate lastekodu, pärast seda sõjaveteranide pansionaat, seejärel haiglad. 2005. aastal lõi Rõngu vald Uderna hooldekodu sihtasutuse.
• Mõisaansamblist on alles 1880. aastal ehitatud peahoone, kus on muutumatult säilinud ruume. Papjeemašeest kaunistuste, puidust seinatahveldiste ning profileeritud pottidest ahjude ja kaminaga on need Tartumaal ainulaadsed.