Tagahoovis elab ikka palju värvikaid tüüpe

Tatjana Nikolajevna (Ingrid Isotamm) hoolitseb löömingus langenud Belski (Karol Kuntsel) eest. Foto: Tiina Viirelaid

​Kui Oskar Luts 1933. aastal «Tagahoovi» kirjutama hakkas, ei olnud tal sobiva ainese otsimiseks vaja kaugele minna. Viletsa eluolu, alatise lärmi ja pummeldamisega tuli kirjanikul silmitsi seista iga päev. 

Paralleele jutustuses kirjeldatud olustikuga võib leida nii Tähe 46 majast, milles kirjanik mõnda aega elas, aga ka Kastani 157 hoonest, kuhu olude sunnil oli kolinud Lutsu hea tuttav Tatjana Nikolajevna (Tamm), kellest sai ühtlasi jutustuse üks prototüüp. Muidugi, eks selliseid vanu puumaju oma kurikuulsate tagahoovidega leidus omaaegses Tartus teisigi ja leidub ka tänapäeval. 

Otse kümnesse koht

Üks selline armetu ja räämas paik on kahtlemata Lina tänava endise nakkushaigla hoonekompleks, mille üks osa on sedapuhku valitud Emajõe suveteatri uuslavastuse «Tagahoovish» mängupaigaks.

Kohavalikuga on tabatud otse kümnesse. Koletu puitehitis oma soppide, treppide, katusealuste, verandade, nurgataguste ja korteriuberikega loob ideaalse tagahoovimiljöö. Tekib õige atmosfäär, mis sellise elukeskkonna kujutamisel on möödapääsmatu. Ühtlasi annab see võimaluse ka väga laialdaseks mänguruumiks. Tegevus saab toimuda nii maja ees ja tubades sees, aga ka akendel, ustel, kemmergus, kaevul, puuriida ees ja taga.

Ain Mäeotsa lavastuses kerkivad vaataja ette selles majas elavad ja toimetavad inimesed õigupoolest kahest erinevast ajastust. Üks on meie kaasaeg koos kõikide nende äratuntavate tüüpidega, keda võime iga päev kohata kas või tänaval. Teine on kirjanik Oskar Lutsu kaasaeg, stseenid minevikust, mis pärinevad jutustusest «Tagahoovis». 

Erinevad ajastud on ühtseks tervikuks põiminud autor Kiti Põld, nii et publik saab lõppkokkuvõttes kaasa elada kahele täiesti erinevale, aga samas nii sarnasele loole. Mõlema loo keskmes on üks ja seesama agulihoone ning inimesed  oma murede, rõõmude, soovide, püüdlustega. Kuigi nende inimeste vahel valitseb suur ajastuline tühermaa, püüab lavastus leida vastust küsimusele, mis on siis ikkagi muutunud. Kui on? Elavad inimesed ju nüüd samamoodi, nagu elasid ka 80 või rohkem aastaid tagasi.

Teatavasti plaanis Mäeots alguses piirduda vaid Lutsu «Tagahoovi» lavastamisega, lisades sinna juurde tänapäevase raami. Kuid koostöös Kiti Põlluga kasvas sellest tänapäevasest raamist midagi hoopis mahukamat, kui esmalt kujutleda võis. Nii sündisid selle maja praegusaegsed asukad, kõik need värvikad karakterid ja tüübid koos oma veel värvikamate ideedega. 

Vaataja ees rullub lahti ühe elaniku (Karol Kuntsel) sünnipäev. Ootamatult saabuvad talle külla ema (Marje Metsur) ja vend (Silver Kaljula) koos oma uue pruudi (Carine Jessica Kostla), eksnaise (Marian Heinat) ja pojaga (Karl Kristjan Puusepp). Vend osutub alatiseks rahalaenajaks, kes oma järjekordse hullumeelse idee – hakata tootma barbinukkudele kirste – elluviimiseks algkapitali vajab. 

Foto: Tiina Viirelaid

Näeme ka mediteerivat Jeesuse jüngrit (Margus Jaanovits), kes sellest kärarikkast majast loodab hoopis vaikuse keskust luua. Kõige sekka ämma ja veganist minia (Ingrid Isotamm) lakkamatu tüli söögivalmistamise teemadel ning alailma õue peal tuiav ja kilesid kuivatav asukas (Villu Kangur). Kõik on segamini, inimesed ja suhted. Tegemist on tõepoolest ühe «lõputu grilliga», mis on igati õigustatult määratud ka selle lavastuse žanriks.

Publik saab näha ühest ajastust teise üleminekuid, Lutsu ja tänapäevaste stseenide põimumisi, kokkupõrkeid. Vürtsi lisab asjaolu, et iga näitleja mängib ühte nüüdisaegset ja ühte tolleaegset karakterit. Kusjuures ühest tegelasest teise üleminek, sealhulgas kostüümide vahetus, käib hämmastava kiirusega, lausa iseenesestmõistetavalt.

Palju häid osatäitmisi

Karakterid on täis pakatavat eluenergiat. Säravaid näitlejatöid näeb mitmeid. Silma jäävad muidugi särtsakad ja aktiivsed lapsed, kes mitmel puhul etenduse meeleolu üleval hoiavad. 

Esile võiks tuua veel Marje Metsuri asjaliku ja hoolitseva ema Urvena ja lärmaka Veika-eidena; Kaia Skoblovi äärmiselt heatahtliku, kuid veidi häbeliku Mayana ja pidevalt lamenti lööva Paula Kapralina; Villu Kanguri omaette toriseva asuka Ilmarina ja omakasupüüdliku hiromant Pastellina; Margus Jaanovitsi mediteeriva Univerina ja robustse kingsepp Kapralina; Reigo Tamme korporandi ja üliõpilase Murkinina, aga ka Villa Hortensia asukana. Seda nimekirja tuleks kindlasti jätkata, sest häid osatäitmisi näeb mitmeid teisigi.

Stseenid on väga mängulised, lustakad, elavad. Ja kuigi lavastus pakub rohkelt huumorit, loob see kahtlemata soodsa pinnase ka eksistentsiaalsemate mõtete tekkeks.

Esietendus

• Emajõe suveteater esietendas 20. juulil Lina 7 / Aleksandri 34 vabaõhulaval lavastuse «Tagahoovish ehk Lõputu grill kahes vaatuses».
• Oskar Lutsu jutustuse «Taga­­hoovis» ainetel näidendi on kirjutanud Kiti Põld.
• Idee autor ja lavastaja Ain Mäeots.
• Muusikaline kujundus Ele Sonnilt, lavakujundus Maarja Meerult.
• Kostüümikunstnik Triinu Pungits.