/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2011/04/12/556703t1h2433.jpg)
Hambaarst Ene-Renate Pähkla doktoritöös püstitatud teemad on pärit tema patsientidelt, kes ikka ja jälle küsivad: mis on mu haiguse põhjus, miks ma sellest ei parane või millal siis oleksin pidanud ravile tulema?
Patsiendi murest sai teadus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igemeravi eriarsti Ene-Renate Pähkla aprilli algul kaitstud doktoritöö keskendub igemepõletike ehk parodontiidi ravi tõhusust mõjutavatele teguritele. Pähkla ei ole ainult teadlane, vaid ka tegevarst, ja seepärast on tema teadus väga praktilise loomuga.
Aeg, mil arvati, et igemepõletikud tekivad mingitel seletamatutel põhjustel ning inimesel kukuvad täiesti terved hambad suust välja ei tea miks, ei olegi väga kaugel.
Alles 1980. aastate lõpul jõuti hambaarstiteaduses üksmeelele, et peamisteks igemepõletiku tekitajateks on mikroobid.
«Mikroobide hulk suus on tohutu, neid on üle 700 liigi,» ütleb Pähkla.
Igemepõletiku eripära võrreldes mõne teise põletikuga on see, et mikroob on hamba ja igeme vahel moodustuvas biokiles otsekui vangis. Ja kuna inimene ise oma igemevagu puhastama ei pääse, siis vallandavad kurjemad mikroobiliigid nõrgema immuunsüsteemiga inimestel kergema või tugevama põletiku.
Kõiki puudutav
Ene-Renate Pähkla ütleb, et igemehaiguse tekkimine sõltub 20 protsendi ulatuses inimese suu mikrofloora kooslusest, 50 protsendi ulatuses patsiendi geneetilisest eelsoodumusest ja 20 protsendi ulatuses suitsetamisharjumusest.
Inimesed teavad sellest kõigest vähe. Kui kellelegi öelda «parodontiit», siis tundub talle, et see puudutab vaid üksikuid inimesi, neid, kel on hambad väga koledad.
«Tegelikult on igemepõletiku levimus ääretult suur, selle sagedus on sama, mis näiteks hambaaukudel ehk kaariesel – niisiis haarab see kuni 80 protsenti elanikest,» sõnab Pähkla.
Osal inimestel pole kaebusi ja igemehaigus avastatakse alles arstivisiidil panoraamröntgeni tegemisel. Teised patsiendid märkavad hammaste pesemisel igemete veritsust, pakitsust, halba hingeõhku ja hambavahede tekkimist küll, kuid ei pööra sellele tähelepanu.
Pähkla ütleb, et suud haaranud igemepõletik võrdub tegelikult peopesasuuruse haavandiga. «Kui inimesel oleks nii suur haavand jala peal, siis ta küll ei lepiks sellega,» räägib arst.
Haigus asub arenedes juba luid kahjustama ning mõjutab inimest tervikuna. See ei ole enam ei lokaalne ega esteetiline probleem, vaid võib soodustada reuma, reumatoidartriidi, ateroskleroosi, infarkti ja insuldi teket.
Patsiendi kogemus
Patsient Mae Uri ütles, et tema oli oma veritsevate igemetega hädas aastaid. «Ja eks ma nühkisin siis neid muudkui pesta,» räägib Mae Uri. «Nüüd tean, et turses ja veritsevate igemete jõuga harjamine ei ole sugugi õige.»
Siis sai Mae Uri oma raviarstilt suunamise parodontoloogi Ene-Renate Pähkla juurde, kes tegi talle põhjaliku suuõõne ülevaatuse, diagnoosis igemehaiguse ning täheldas koguni mõne hamba liikumist.
Mae Uri lisab, et ravi ei olnud ei odav ega mugav – hammas hamba haaval puhastas arst mehaaniliselt tema igemetaskuid, võttes ette korraga mitte enam kui veerand suust. Järgnes tabletikuur. «Arst jälgis mu paranemist järjepidevalt pool aastat,» kõneleb Uri. «Nüüd olen oma hammastega päris rahul ja käin end kuulekalt näitamas igal aastal.»
Mae Uri lisab, et tal on kahju, et teda varem igemehaiguste arsti juurde ei saadetud, ning tahab teistele inimestele omast kogemusest öelda, et hammaste tervishoid ei tähenda mitte ainult hambaaukude parandamist, vaid on hoopis laiem teema.
Pähkla ütleb, et varane haiguse diagnoosimine ongi eduka ravi alus. See toob inimesele ka vähem väljaminekuid ja ebamugavusi.
Oma doktoritöös püüdis Pähkla üles leida neid, kes haigestuvad sagedasti ehk riskipatsiente. «Kõigepealt on need suitsetajad,» kommenteerib ta. Suitsetajate igemehaigused alluvad ravile halvasti ning kui inimene tahab igemehaigusest kindlasti pääseda, siis tuleks tal suitsetamisest loobuda või veel parem, mitte kunagi suitsetama hakata.
Ka leidis Pähkla, et haigete emade lapsed on igemehaigustele vastuvõtlikud ja siin ei ole põhjus mitte ainult geneetikas. Lapsed on ohustatud ka ema süljest mikroobide ülekandumise või ema valede hügieeniharjumuste tõttu.
Hambad korda tasuta
Ene-Renate Pähkla kabinet asub Tigutornis, kuid intervjuud andis ta Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogiakliiniku õpperuumis, kus ta juhendab IV kursuse hambaraviüliõpilaste igemehaiguste praktikumi.
Pähkla sõnul on igemehaiguste teooria neil üliõpilastel juba selge ja mulaažide peal katsetamise aeg möödas. Õpperuumi toolides lamasid seepärast juba pärispatsiendid oma päris igemehaigustega.
«Siin on patsiendil võimalik ravi saada tasuta,» märkis Pähkla. «Töö teevad küll veel diplomita noored inimesed ja aega läheb patsiendil ka kauem kui päris vastuvõtul, aga ükski üliõpilane ei tee ühtki liigutust ilma juhendaja heakskiiduta. Ning ükski patsient ei lahku sellest õpperuumist ravimata.»
Pähkla lisas, et need, kel on mure hammaste või igemete pärast suur ning kel on keeruline endale kallist ravi lubada, võiks tõsiselt kaaluda üliõpilaste juurde õppekabinetti tulemist. Registreeruda tuleb semestri alguses, kas septembris või veebruaris telefonil 731 9857.
Mitmesugust igemeravialast teavet saab veel internetiportaalist igemeravi.ee. Sealsamas on ka ööpäev läbi reaalajas toimiv tasuta konsultatsioonivõimalus.