Ämmaemand uuris, kuidas tunnevad sünnitustoas end mehed

Käthlin Vahtel on töötanud ämmaemandana nii Tartus kui Tallinnas, kokku juba viis aastat. Sel pildil seisab ta Pelgulinna sünnitusmaja peretoas. Ta nendib, et lõviosa nende haigla sünnitustest on peresünnitused.

FOTO: Toni Läänsalu

Üks peresünnitusel viibinud mees on öelnud, et alles seal sai ta aru, et ta ei saa mitte midagi teha. «On selline tunne, et lihtsalt pisarad voolavad, ja selline suur õnne- ja tänutunne, et jess, hästi läks kõik!» kirjeldas ta.

Teine on öelnud: «Siis hakkad tegelikult alles mõtlema, mis see elu väärt on ja mingi hetk tuleb kartus ... Mitte nagu päris, vaid selline aukartus, et sa oled tegelikult looduse ees üsna võimetu.»

Ämmaemand Käthlin Vahtel usub, et lugupidamine mehe rollist sünnitusel aitab tugevdada peresuhteid ning seepärast on väga oluline teada ka tema emotsioone ja üleelamisi. 

«Naisi on meil küll uuritud, aga mehi selles kontekstis ja just Eestis peaaegu üldse mitte,» ütles ta. Tartu ülikoolis magistritööd tehes võttiski ta vaatluse alla meeste kogemused peresünnitusel.

Teeks parem remonti

Viieaastase ämmaemandakogemusega Käthlin Vahteli sõnul kinnitab igapäevaelu, et naised oma meest sünnituselt üldjuhul eemale ei jäta. Mõnikord võtavad nad kaasa õe, ema või sõbranna, aga mees on enamasti esimene valik.

Asi, mida ämmaemandad võiksid perekoolis Käthlin Vahteli meelest last ootavatele emadele rohkem rääkida, on see, et naine ei peaks eeldama, et ta mees tingimata tahab temaga kaasa tulla. Nii selgub ka ta magistritöö tarvis küsitletud meeste vastustest.

«Ikka teed nii, et naisel on parem, ja lähed kaasa, kuigi tegelikult mõtled, et ei taha ... Või noh pigem ei läheks, teeks kodus parem mingit remontigi või nii.»

«... lõpuks ikkagi oli see rohkem tema (naise) otsus kui minu, et tuleb kaasa tulla. Aga noh kodurahu huvides kannatad ära. Lõpuks polnudki asi nii hull, hakka või mõtlema, et nii pidigi minema …»

See, kui mees ei ole lapse sünnimomendil sünnitustoas, ei vähenda Käthlin Vahteli sõnul ju perekesksust ega isa rolli, sest rasedus, sünnitustegevuse algus ja valutamise aeg on sünnimomendist palju kordi pikemad ning just neil aegadel on naisele mehe tugi väga tähtis.

Mehi häirib kõige enam aga see, et nad ei saa füüsiliselt mitte midagi teha. Neil on väga keeruline leppida asjade kulgemise ja jälgimisega ehk lihtsalt ootamisega. 

«Selline abituse tunne, et ei saa nagu mitte kuidagi naist aidata. Aga tahaks ju aidata, aga tegelikult on nii raske seda kõike lihtsalt niisama pealt vaadata ...»

«Tegelikult oli hea, et saime vahepeal naisega kahekesi olla, siis julgesin vanduda ka .... Oeh, veits kergem hakkas.»

Käthlin Vahtelit ennast pani mehi kuulates kõige rohkem mõtlema see, et sünnitusmajja tulnud vajavad palju rohkem privaatsust, kui haiglatöötajaile endale tundub. 

Töötajad ise on harjunud häälte, hõigete, sammude ja edasi-tagasi jooksmisega. Aga sünnitajad ja tulevased isad soovivad, et nende tuppa astudes koputataks, et end tutvustataks, et nendega ei kõneldaks üleoleval toonil ning et lahkudes uks enda järel suletaks.

«Mingit enda tutvustamist nad seal sünnituses küll ei teinud ... Meil oli ka nagu segadus, et kes on kes või nii ...»

« ... ja siis ta nagu ütles, et kas sa oled mees või ei?! Ma tundsin end solvatuna.»

Meest tuleb kaitsta

Kus peaks mees lapse sündimise hetkel sünnitustoas seisma? Kas seal, kus ämmaemand lapse vastu võtab või oma naise pea juures?

«Ämmaemandail peaks olema oskust suunata mees lapse ilmaletulekul naise intiimpiirkonna juurest ära,» arvab Käthlin Vahtel. «Intiimpiirkond seostub mehele eelkõige seksuaaleluga ning mingis mõttes on vaja mehe psüühikat kaitsta.» 

Oleks ma teadnud, oleksin ehk rinnakarvad ära ajanud, aga noh, see toimus nii kiiresti, et nüüd võta särk ära ja laps rinnale ...

Ämmaemand selgitab, et sündiv laps on limane ja verine, tema tulek võib naisel sooltest välja pressida eritisi, võib voolata palju verd, võivad olla rebendid, irdub platsenta … 

«Ega naine ise ka ennast altpoolt sel ajal näe. Loodus on teda selle eest kaitsnud,» räägib ta ning lisab, et enamasti ei kipugi mehed seda vaatepilti iga hinna eest uurima. 

«Aga leidub tõesti ka neid, kes kõigest hoolimata lapse sündimist oma silmaga näha tahavad, aimamata, et see võib tulevikus mõjutada nende intiimsemaid hetki.» Käthlin Vahtel osutab teaduskirjanduses ilmunud artiklitele, mis mehe seksuaalelu häiretele osutavad ja just sellele seosele viitavad.

«Eks see hirm on ikka sees, et kas meie suhe on ikka samamoodi nagu varem, et kas armastus on ikka meie vahel sama püsiv, kui perre lisa tuleb.»

Häbelikud isad

Osale isadele võib tekitada piinlikkust see, kui neil palutakse ülakeha paljaks võtta, et ta saaks beebi sülle võtta ning hoida teda, nahk vastu nahka. 

Enamasti on siis tegemist keisrilõike teel ilma aidatud lapsega, keda pärast sündi kohe ema rinnale panna ei saa.

Meeste häbelikkuse taga võib olla ülekaalulisus või ülakeha­­trauma. Mõnikord on häbelikkus ette aimatav, teinekord mitte.

«Põhimõtteliselt oli nii, et mul kästi särk ära võtta ja laps pandi rinnale, aga noh veits piinlik ka, kui keegi võõras, see tähendab naine, ikkagi su suurt kõhtu näeb ... Lähed korraks ikka näost punaseks ju.»

«... et korraks isegi mõtlesin, et oleks ma teadnud, oleksin ehk rinnakarvad ära ajanud, aga noh, see toimus nii kiiresti, et nüüd võta särk ära ja laps rinnale. Endal oli imelik …»

Tõsi on, et mehed ei ole harjunud kurtma või kaebama. Aga sünnitustoas võivad mehedki väsida.

«Sõõm värsket õhku või väike jalutuskäik koridoris kulub igaühele ära,» ütleb ka Käthlin Vahtel. «Ämmaemanda kohus on küsida, millal mees viimati sõi või jõi, kas ta on vahepeal istuda saanud või mitte.»

«Ja siis nagu kõik ajab iiveldama … Et kõik need lõhnad – jube tugevad ju selles väikses ruumis. Ja lisaks veel selline tunne, et õhk saab ruumist otsa.»

«Ämmaemand ütles, et minagi peaksin sööma. Siis taipasin ise ka, et sellepärast vist hakkaski halb …»

«Ma mõtlen, et see, et ma sain vahepeal toast välja, see võttis pingeid nagu vähemaks ja siis oli nagu rohkem jõudu tagasi minnes, et naisele toeks olla.»

Kuid on ka naisi, kes mitte mingil tingimusel ei ole nõus, et tema mees sünnitusmajja kaasa tuleks. Mõnikord on selle taga rahvuslikud põhjused, sest kultuuriliselt on mehe juuresolek sünnitusel olnud taunitud. 

Kas-ma-olen-ilus-naised

Teinekord kardab naine, et äkki ta käitub sünnitusel mehe nähes halvasti või ei ole nii ilus, kui peaks. «Need on niinimetatud nukunaised, kelle mehed ei pruugi olla neid ilma meigita üldse näinudki,» kirjeldab Käthlin Vahtel. «Aga sünnitamise ajal, kui valu võtab kõik üle, ei ole ilul enam mingit tähtsust ning mitte ükski naine ei saa käituda sünnitades halvasti.» 

Käthlin Vahtel ütleb lõpuks, et kui ajaloos tagasi minna, siis mehed on ka ammustel aegadel oma sünnitava naise kõrval olnud. Juba siis, mil lapsed saunas ilmale toodi, sest küla ämmaemandale sõna saatmine ja ämmaemanda kohalejõudmine võttis aega.

Kolm rolli: magistritöö tegija, ämmaemand ja ema

Käthlin Vahtel õppis ämmaemandaks Tartu tervishoiu kõrgkoolis ning töötas õpingute kõrval Tartu ülikooli kliinikumi sünnitusosakonnas abiämmaemandana, hiljem ämmaemandana. 

Õpinguid jätkas ta Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervise instituudis õenduspedagoogika erialal. Magistritööd tehes võttis ta vaatluse alla meeste kogemused perekesksel sünnitusel, kuna usub, et meeste osalemine sünnitusel aitab tugevdada peresuhteid.

Ta intervjueeris 12 meest, kellest noorim oli 22- ja vanim 44-aastane. Info kogumisel kasutas struktureerimata intervjuud, mis tähendab, et uuritavale sõnastati teema ja paluti sellel arutleda. Mõni vestlus kestis üle pooleteise tunni, teisele ei kulunud aega üle 15 minuti.

Käthlin Vahtel kirjutas saadud intervjuud sõna-sõnalt diktofonilindilt maha, leidis sarnased sõnad ja sõnaühendid, rühmitas need kategooriatesse ja asus analüüsima.

Nii settisid välja meeste kogemused, millest üks osa oli seotud sünnitusmajas aset leidnud suhtlemisega, teine osa sellega, kuidas läks koostöö personaliga, kolmas, kuidas mehed iseendaga toime tulid, ja nii edasi. Uurimuse tulemused ei ole üldistatavad kõigi sünnitusel osalenud meeste kohta, kuid annavad ülevaate tosina sünnitusel osalenud mehe kogemustest.

Käthlin Vahtelil endal on üheksa-aastane poeg ning nelja ja poolene tütar.

«Kui sa oled ämmaemand ja lähed ise sünnitama, siis oled täiesti tavaline naine ja erialaselt ei mõtle,» rääkis ta. 

Esimese lapse sünni juures viibis tal mees, kes pidas ülal end vapralt ega lahkunud kordagi oma naise kõrvalt. Teise lapse tulekul viibis abikaasa välismaal ning sünnitusmajja võttis ta kaasa õe.

«Ma ise olin olnud õega kaasas, kui tema sünnitas, ning siis ma mõtlesin, et kui mul sünnib järgmine laps, siis kutsun ka just õe, kuna meil on olnud väga hea emotsionaalne klapp.»

Tagasi üles