Peep Piirsalu: jalgpallielu edendaja väärib kriitika asemel tänu

Peep Piirsalu Foto: Erakogu

Erki Tammiksaare artiklis «Klubi FC Santos, raha ja jalgpall» kõlas terav kriitika jalgpalliklubi FC San­tose korraldatud rahvusvahelise jalgpalliturniiri Tartu Cup kohta. Lapsevanemana tahan minagi sõna sekka öelda, sest FC Santose kui võistluste korraldaja ja jalgpalliklubi kohta on lendu lastud minu arvates valesid seisukohti.

On väidetud, et Tartu jalgpalli maine on saanud tugevasti kahjustada, ning väidetavalt korraldab FC Santos turniire puhtalt raha teenimise huvist.

Mängud koos parimatega

FC Santos on korraldanud noorte rahvusvahelisi jalgpalliturniire järjestikku juba kümnel korral viiel aastal, nii kevaditi kui sügiseti. Need turniirid on olnud viimaste aastate kõige kõrgematasemelised noorte jalgpallivõistlused mitte ainult Tartus, vaid kogu Eestis ning ilmselt ka Baltimaades.

Millega selline väide on põhjendatud? Ikka sellega, et ühel võistlusel on kokku saanud Eesti, Leedu, Läti, Soome ja Venemaa loodepiirkonna paremad jalgpalliklubid oma erinevas vanuses noorte võistkondadega. Et meie peres on poeg sündinud 1998. aastal, siis olen hästi kursis olnud just 1998. ja 1997. aastal sündinud poistele korraldatud võistlustega ning nende aastakäikude võistkondadega.

FC Santose turniirid on olnud head just seetõttu, et osalevate võistkondade keskmine tase on olnud tunduvalt kõrgem kui kõigil teistel samalaadsetel turniiridel Eestis.

Tuleb ka meenutada, et mitte ükski teine klubi ei ole suutnud Tartusse (ka Eestisse) turniirile kutsuda tippjalgpalliklubisid nagu FC Honka, TPS ja HJK Soomest, FK Smena Zenit Venemaalt, FK Liepaja Me­talurgs ja FK Skonto Lätist, FK Kaunas ja FK Šiauliai Leedust. Erinevatel aastatel on osalenud Aston Villa jalgpalliakadeemiasse kuuluv klubi FC Histon Inglismaalt.

Osalenud on ka Eesti enda tugevaimad (FC Levadia, FC Flora, FC Alko, JK Tammeka, FC Santos, SC Real jt). Muidugi ei ole kõik nimetatud klubid olnud pidevalt viie aasta jooksul esindatud, kuid nende turniiride tase on kõikidel kordadel olnud ühtlaselt kõrge.

Selle eest tuleb tänusõnad öelda FC Santose presidendile Meelis Eelmäele ja treener Hillar Ottole: nende isiklikud kontaktid ja soov tippturniire korraldada on aidanud need võistkonnad Maarjamaale tuua, andes meie poistele võimaluse areneda ja arendada oma oskusi parimatega konkureerides.

Eks oma jälje turniiri korraldamisse on jätnud raskem majandusolukord meie piirkonnas ja sellele on tulnud lõivu maksta nii osalevate klubide arvu kui ka klubide tasemega.

Ülekohtune kriitika

Erki Tammiksaar on oma artiklis puudutanud eelkõige 2002. aastakäigu poiste turniiri. Selle kohta on pädeva ja vettpidava selgituse andnud 7. aprilli Tartu Postimehes turniiri peakorraldaja Hillar Otto.

Kui võistluse alguseks ikkagi selgus, et tingimused poole platsi peal ei luba võistlust korraldada, siis suudeti mängud üle viia teistele staadionidele. Seega ka 2002. aastal sündinud poiste turniir toimus normaalsetes tingimustes.

See, et turniiril puudusid pallipoisid, on ju igati normaalne, sest kõikidel teistel noorteturniiridel nii Eestis kui ka välismaal pallipoisse ei kasutata. Pallipoisid ei ole kasutusel isegi madalamate liigade täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel. Vaid täiskasvanute meistri- ja esiliigas on pallipoiste nõue, mis näitab kritiseerija asjatundmatust jalgpallis. Sellise nõude esitamine paneb muigama ehk üheksa lapsevanemat kümnest.

Miks ei olnud auhindu parimatele mängijatele (ründaja, kaitsja, väravavaht) ega kuulutatud välja muid tiitleid? Minu arvamus on selline, et noorte hulgas selliste parimate väljaselgitamine toob kasu asemel pigem kahju. Kuidas ja mis kriteeriumite alusel neid parimaid välja selgitada, et välistada subjektiivsust? Nende «kõige, kõige paremate» asjade puhul jääb külge subjektiivsuse vari.

Samas on eriti noored mängijad (sündinud 2001 ja hiljem) haavatavad parimate väljaselgitamisel. Need poisid ei ole veel jalgpalliga pikka aega tegelda saanud, kuid kindlasti on neist enamik andnud kogu oma hinge ja jõu võistkonna parema tulemuse nimel.

Seepärast võib selline kõige paremate väljatoomine väikeste jalgpallipoiste hinge pigem kurbust kui rõõmu tuua (miks ikka tema parim on, kui mina tegin seda, seda ja seda). See võib tekitada pingeid võistkonnakaaslaste hulgas ja hiljem neid jalgpallist hoopis kõrvale tõrjuda.  

Ise nägin seekordsel Tartu Cupil 1998. aastal sündinute turniiri. Torkas silma, et kõik kohtumised peeti kolme kohtunikuga, kusjuures kohtunike kvalifikatsioonis ei olnud kahtlust. See andis kõikidele osalistele kindluse, et turniiril taotletakse objektiivset õigusemõistmist ja fair play põhimõtteid.

Ise ma pole varem näinud ei välismaal ega Eestis, et noorteturniiril oleks õigust mõistnud kolm kohtunikku. See näitab jalgpallikultuuri, millest võiksid eeskuju võtta teised noorte jalgpalliturniiride korraldajad, aga ei näita seda, et korraldajate eesmärgiks olnuks «kohaletulnud tiimide pealt koonerdada».

Santos teeb ja jõuab

Tean, et Tartu turniirile oli saabunud skaut Inglismaa As­ton Villa jalgpalliakadeemiast, et tutvuda piirkonna noortejalgpalli tasemega ning valida välja paremaid ja andekamaid, kes võiksid Aston Villa ridades soovi korral oma noorsportlase karjääri jätkata. Teadaolevalt oli ta ka kolmele noorsportlasele sellise ettepaneku teinud.

Eks see olegi ju parimate väljaselgitamine, aga teisalt ka Eesti noortejalgpalli tutvustamine laiemalt.

Minu sõnum lehelugejale on see, et jalgpalliklubi FC Santos ei ole Tartu jalgpalli maine kahjustaja, vaid Tartu ja Eesti jalgpallielu arendaja.

Lisaks iga-aastaste kõrgetasemeliste turniiride korraldamisele on kuulda olnud klubi plaanidest rajada Luunjasse jalgpalliväljakute park, mis laiendaks nii Tartu kui kogu Lõuna Eesti piirkonna võimalusi jalgpallielu edendada.

Klubis on spordidirektorina tööl hollandlasest jalgpallispetsialist Anton Joore, kes püüab rakendada klubis tänapäevasemaid, Hollandi noortejalgpallis kasutatavaid treeningumeetodeid, mis tõhustavad treeninguprotsessi ja noor­mängijate mängukvaliteeti.

2010. aastal said nelja kuu vältel 1998.–2000. aastal sündinud FC Santose eliitrühma poisid treenida Brasiilia jalgpallitreeneri Ricardo Lunstedti käe all.

Eelmisel kevadel korraldas FC Santos Tartu ja Lõuna-Eesti noorjalgpalluritele kolmepäevase treeningulaagri Amsterdami Ajaxi treeneritega, seal osales 150 noorjalgpallurit. Laager lõppes Eesti jalgpallitreeneritele mõeldud kahepäevase õppepäeva ja näidistreeninguga. Sellel üritusel osales 70 treenerit üle Eesti.

Nii et FC Santos teeb, jõuab ja arendab nii Tartu kui Eesti jalgpalli.

Samal teemal: Erki Tammiksaar, «Klubi FC Santos, raha ja jalgpall», TPM 06.04.