Käopesa töötaja Piibe Pajur, kes asendab suvel füsioterapeuti, võttis Miša sülle ning tõi ta uut asja vaatama ja proovima. Enne seda oli ta võtnud istme käru küljest lahti ja asetanud selle väikese plõksuga saanijalaseid meenutavale raamile.

Käopesa juhataja Sirli Peterson oli pannud jalastele korraks pidurid peale, et poisi tooli tõstmise ajal kõik turvaline oleks.

Niipea kui Mišal rihmad kinnitatud said ning poiss oma jalgu ja käsi liigutama hakkas, kiikus iste edasi ja tagasi. Lapse näoilme reetis, et ta on asjade sellise kuluga väga rahul.

Kiikumisvõimalusega käru sai Miša endale tänu heade inimeste annetustele.

Miša lugu

Miša tuli siia ilma sünnitraumaga, arstid pingutasid 40 minutit enne, kui neil õnnestus laps elustada, ajukahjustus oli paratamatu.

Miša ei oska käia ega saa iseseisvalt istuda, tal esineb valulikke krampe ning ta ei suuda oma liigutusi kontrollida. Ainus, mis teda rahustab, on see, kui keegi teda süles hoiab ja kiigutab.

Beebihäll oli talle ammu väikseks jäänud ning Käopesa juhataja vaatas mitu kuud internetis ringi, kas kuskilt võiks leida niisugust abivahendit, mis kasvavat ja mitte paigal püsivat last hästi toetaks ning samal ajal teda turvaliselt kiigutaks.

Tänu abivahendite keskuse ITAK töötajatele leidis ta vajaliku eseme ühelt rahvusvaheliselt uusi tooteid tutvustavalt messilt, aga niisuguse tooli hind oli 3550 eurot. Riigile esitatud rahastustaotlusele vastust aga ei ole tulnud.​

Maikuu keskel postitas Sirli Peterson Miša loo perekodu Käopesa Facebooki lehele ning küsis, kas keegi tahab aidata. Annetusi hakkas tulema ridamisi. 15. maist 6. juulini kogunes Miša heaks 3513 eurot ja 71 senti.

Perekodu leidis ka oma eelarvest lisa, et jalutuskärul oleks päikesevari ning et peatugi saaks just see õige ning et toolil jätkuks Mišale vajalikke kinnitusrihmasid.

Tool saabus Tartusse Uus-Meremaalt sel nädalal ning selle kohandasid Mišale sobivaks ITAKi füsioterapeut Aili Lopman ja tehnik Andres Armolik.

Miski pole võimatu

«Nagu näha, miski ei ole võimatu, kui midagi väga tahta ja kui julgeda unistada,» ütles Sirli Peterson veel. «Miša on nüüd üle küla poiss! Ei – üle linna poiss! Vaevalt et sellist käru terves riigiski üldse kellelgi on!»

Mišale tooli saamise lugu on läinud Käopesa töötajatele väga hinge, kuna see näitab, et kõik inimesed, kes aitasid, mõtlesid selle poisi elu ja saatuse peale oma südamega.

Annetajaid oli Tartust ja tervest Eestist, isegi Sõrve säärelt. Üks noor naine, kel oli jaanipäeva  paiku pulmapäev, palus oma külalistel lillede ostmise asemel teha annetus Mišale.