/nginx/o/2017/07/16/6899775t1h76f1.jpg)
Tanel Jonas on võtnud esimest korda Eestis lavastada Umberto Eco maailmakuulsa teose «Roosi nimi», mida mängivad Tartu toomkiriku varemetes suure koosseisuga näitetrupp ja Vanemuise ooperikoori mehed. Teos sobib neile vaatajaile, kes hindavad mitmekihilise mõrvaloo lahendamise mõnu.
Umberto Eco romaan on väljakutserohke nii lavastusmeeskonnale kui ka publikule, sest see eeldab ajastu tundmist, teadmisi usundiajaloost ja vaba orienteerumist kultuurimaastikul, et tabada kõiki nüansirikkaid viiteid, mida tekst sisaldab.
Lavastaja Tanel Jonas on mahukas tekstimassiivis ning tihedas ja keerukas süžees teinud valiku, et kohandada aukartust äratav teos pisut õhulisemaks ja lavale sobivamaks. Suveteatrile omast kergust ei sihi ega võimalda juba alusmaterjali omapära, mistõttu nõuab pikk ja põnev lavateos pidevalt pingsat jälgimist. Seetõttu tuleb vaatajale kasuks «Roosi nimega» juba enne etendust tutvust teha.
Lühidalt sisust. Noviits Adso jutustab loo oma õpetaja William Baskerville´i viibimisest benediktlaste kloostris, seal toimuvad mõrvad, mida nad koos lahendama asuvad. Taustaks on võimuvõitlus paavsti ja keisri vahel ning erinevate usuliste veendumustega ordude lahkarvamused, üldise tõe ja lubatu-keelatu konflikt.
Tiheda teksti lavale toomises peitub oht igavuseks, kuid näitlejad mängivad «Roosi nime» elavaks ja tasakaalukalt emotsionaalseks.
Andres Mähar William Baskerville´ina kehastab keskaegset Sherlock Holmesi, kelle ülesanne on lahendada mõrvajuhtumite jada kloostris. Tema tähelepanekud põhinevad detailide seostamise võimel ja heal loogikal, mis võõrandab teda oma kaasaegsetest. Mähari William on sümpaatselt muhe tegelane, kelle isiksuse eri tahud avanevad loo arenedes järk-järgult.
Tema kaaslane ja loo jutustaja noviits Adso (Karl Laumets) võimendab uudishimu ulja nooruse teadmishimuga ja lisab loole romantilise mõõtme.
/nginx/o/2017/07/16/6899777t1h0bcd.jpg)
Suurest näitetrupist kerkib esile veel Veiko Porkaneni Salvatore, vigane keha ja segane mõistus muudavad ta õõvastavaks ja ettearvamatuks mungaks. Ühtviisi mõjuv on tema jumestus ja küürakas keha, mis võib kõrgemal istuvale publikule vähem mõjuda kui tema hääle varjundirikkus ja liikumist saatvad kähinad. Need ajavad tõepoolest ihukarvad püsti.
Atmosfääri loomisel mängib kaasa mängupaik, mis lisaks massiivsest pühalikkusest tingitud suursugususele räägib kaasa intertekstuaalsel tasandil. Esiteks langeb toomkiriku algusaeg ajaliselt kokku «Roosi nime» tegevustikuga, teiseks tegutses mõnda aega toomkirikuski raamatukogu.
Varemetesse ehitatud lavakujundus harmoniseerub samuti ümbritsevaga. See kujutab endast kloostri võimalikku puidust sisemust, mille abil luuakse kõikvõimalikud varjatud ja avatud mängupaigad raamatukogu, õue ja teiste ruumidega.
«Roosi nimes» on hoitud maitsekat joont kõigis lavastuslikes aspektides, alustades materjali valikust ja lõpetades dekoratsiooniga.
Haarav lugu, nauditav näitlejamäng ja ajastutruu atmosfäär teevad sellest suve ühe tõelise vaatamisväärsuse, mida ennustas ka publiku varane huvi, kuivõrd kõik kümme etendust olid juba enne esietendust välja müüdud.