Aiakäru aitas Läti matkasellid Tartuni

Lätlased Edgars Prulis ja Santis Zibergs(punases) kõndisid jalgsi Jelgavast Tartusse.

FOTO: Sille Annuk

«Me ei tee seda enam kunagi, kuid vähemasti on meil, millest oma lastelastele rääkida,» kinnitasid eile pärast nädalast jalgsimatka Jelga­vast Tartusse jõudnud lätlased Edgars Prulis ja Santis Zibergs.


Nädal tagasi alustasid kohvikus baarmenina töötav Prulis ning fotograafina leiba teeniv Zi­bergs 300-kilomeetrist rännakut Tartusse. Enda ees lükati aiakäru, millel olid telk, magamiskotid ja toidumoon. Tartu Postimees saatis eile hommikul matkaselle nende viimasel kilomeetril Riia maanteed mööda Tartu piirini.

Annetuste toel

Rännaku ettevalmistused algasid märtsis ning esmalt juureldi pikalt selle üle, kuhu minna. «Mõtlesime, kas Vilniusesse, Tallinna või Tartusse,» rääkisid reisisellid.

Otsustati Tartu kasuks, sest Emajõelinna viivale teele jääb hulk põnevaid asulaid, nagu Sigulda, Csis, Valmiera, Valga, Rõngu.

Kui marsruut valitud, tuli hakata kokku panema eelarvet. Prulis asetas oma töökoha baariletile korjanduskarbi ning kuu ajaga kogunes sellesse 96 latti ja kolm eurot.

4. aprilli varahommikul alustati teekonda kolmekesi. Hilisõhtuks jõuti välja Riiga ning kolmest matkasellist jäi järele kaks. Kolmanda kingad hakkasid hõõruma ning tal ei pidanud jalad vastu, selgitas Zibergs.

Zibergs ja Prulis jätkasid kõndimist. Kui enam ei jõudnud, heideti puhkama kas bussipeatusesse, heinamaale või metsa alla.

Kõige raskem oli Zibergsi sõnul rännaku kolmas päev. «Hommikul ei tahtnud kuidagi telgist välja astuda. Magasime kella kolmeni päeval.» Seejärel võtsid mehed end siiski kokku ja jätkasid teekonda.

Nörritav oli meeste sõnul kindlasti ka liiklus. Autod möödusid kohati väga lähedalt ning vihmaga pritsis rataste alt vett näkku. «Eestis on autojuhid märksa viisakamad,» tõdes Prulis.

Ränk oli ka rännak Valgast Tartusse: kaks tundi kõndimist, kaks tundi magamist ning nii 36 tundi jutti.

Tartu sildi juures ootas matkajaid vahuveiniga Prulise elukaaslane. Kuum suudlus ja lonks pudelist tõid kurnatud mehe näole laia naeratuse.

Meeste sõnul ei olnud nende retke eesmäk propageerida rohelist mõtteviisi, luua uusi tutvusi ega teha sporti. «Me pole mingid sportlased – baarmen ja fotograaf. Tahtsime iseendale tõestada, et suudame jalgsi Jelgavast Tartusse kõndida,» kinnitasid mõlemad.

Prulis ning Zibergs ei mõista inimesi, kes kurdavad, et neil ei ole reisimiseks raha. Nemad on pöidlaküüdiga rännanud läbi terve Euroopa. Jalgsimatk oli meestele siiski esmakordne.

Kuu aja pärast tahavad nad tulla Tartusse juba nagu turistid. Sel korral ei jagunud rohkemaks jaksu.

Eelarvega tuldi kenasti välja ning lõpuks jäi viis latti isegi üle.

«Pean juba kella üheks tagasi Jelgavas tööl olema,» muutus Prulis äkki tõsiseks. Pambud pakiti autosse ja sõit viis Lätti tagasi.

Aiakäru sai armsaks

Nii Prulis kui Zibergs leidsid, et reisieelarvest aiakärusse investeeritud 21 latti läksid igati asja ette. Vahepeal mõlgutasid mehed mõtet üritada käru Tartus maha müüa ja osta saadud raha eest õlut, kuid nüüd ei ole nad valmis truust seltsilisest nii lihtsalt loobuma. «Kasvasime selle käruga kokku,» kinnitas Prulis.

Matkasellid ootavad, et keegi Eestist kordaks nende vägitükki, võttes abimeheks sellesama käru. Ehkki selle rehvid on pärast 300-kilomeetrist retke silmanähtavalt kulunud, kestavad need kindlasti veel ka teise matka jagu.

Mehed lubasid omalt poolt tuua tulevastele matkajatele ka toitu. Kel huvi lätlaste matka korrata, võtku ühendust e-posti aadressil llbiedriba@gmail.com.

Lätlaste Tartu-retkest saab lugeda ka nende blogist.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles