Kuivanud õunapuu Hillar Palametsa aias kannab vilja

Hillar Palametsa aias Keilas kasvab õunapuu, täpsemalt sibulõun, mille pool tüve ülalt alla on ilma kooreta. Kuivanud puust on ainult üks noor oks ennast tüvest taeva poole ajanud ja kannab isegi vilja. «Kui me tulime 80 aastat tagasi Keilasse elama, siis see istutati,» rääkis Palamets. «See puu on minu sümbol, see on see läbi elatud elu, aga vaata, kuskilt läheb elujõud, ta on ajanud ühe oksa,» rääkis ta toona. Foto: Georg Kõrre

Viimati olin Hillar Palametsaga kohtunud ja juttu ajanud neli ja pool aastat tagasi, teemaks raamat «Mõtteid ja meenutusi mälumängudest». Kohtusime tookord tema kodus Riia mäel, kus ta elab suurema ja jahedama osa aastast. 

Tema lopsaka aiaga kodus Keilas oli eelmisel nädalal üks kokkusaamise põhjusi samuti raamat, «Pajatusi Keilast ja kaugemalt». Suurema tõuke Emajõelinnast Põhja-Eestisse sõitmiseks andis aga Hillar Palametsa 90. sünnipäev 13. juulil.

Kui istusime Vaikse tänava 80-aastase maja verandal, mille päike oli soojaks kütnud nagu kasvuhoone, tegin eakale valju jutuga mehele ettepaneku, et ta räägiks veidikene iga oma eluaastakümnendi kõige olulisemast sündmusest.

Esimene neist on sündimine Tallinna linna keskhaiglas 13. juulil 1927 umbestäpselt kell 1.23. «Isa oli 43-aastane, töötas raudteepolitseis, ema oli 38-aastane,» ütles ta. «Ma olen vanade vanemate laps. Geenidesse mõjub see positiivselt, ma vananen ka aeglaselt.»