Retk üle Peipsi jää päästis küüdivagunist

Arhitekt Margit Mutso joonistas vanaema tehtud skeemi järgi üles kunagised Viira talu hooned Kazakova külas Remja (Rämeda) vallas. Joonisele kirjutas vanaema Elisabeth (pildil koos oma esimese abikaasa Rudolfiga) oma käega alla mõned read. 1968. aastal käisid Elisabeth ja tema poeg Mart neid paiku vaatamas, kuid peale vundamentide polnud enam midagi alles.

FOTO: Erakogu

Tallinlane Mart Mutso sõidab igal 7. aprillil Tartumaale – tänama oma ema, kes julges põgeneda Nõukogude Venemaalt vabadusse.


Madalrõhkkond sirutas 7. aprillil aastal 1931 tiibu, sadas pisut lund, öösel oli ka mõni kraad külma. Peipsi jääd kattis paks lumevaip.

Talv oli püsinud, hanged kõrgusid ikka räästani ning need, kes kevadpühadel kirikusse sõitsid, kasutasid veel rüa­põlde pidi kulgevaid taliteid.

Postimees andis oma pühadejärgses numbris teada Nõo-Unipiha tee kaseallee mõistetamatuks jäänud mahavõtmisest, muuliehitusest Wirtsjärves Jõesuus ning professor Paldrocki seksuaalkasvatusteemalisest kõnest Kaarepere raamatukogus.

Ajaleht ei teata aga kolmest õnnelikust põgenikust, kes toona Mehikoorma piirivalvekordonisse ilmusid ja nädal aega seal karantiinileiba pidid sööma.

Vastav sissekanne ilmub aga poliitilise politsei kartoteeki. Neil andmeil tulid 7. aprillil 1931. aastal salaja üle piiri Nõukogude Venemaalt Eestisse Leningradi oblastis elanud eestlased Elisabeth Jaani tütar Liivak (22-aastane), tema mees Rudolf Johani poeg Liivak (sündinud 1902. aastal) ning vend Johannes Jaani poeg Kährik (sündinud 1910. aastal).

Sama allikas selgitab ka põgenike järgnevat saatust. Alates 29. aprillist 1931 elas perekond Liivakud Tartumaal Ahja vallas Kõnnu külas Kangro talus.

Sama aasta 23. detsembril omandasid Rudolf ja Elisabeth Liivak Eesti Vabariigi kodakondsuse.

Siinkohal võiks lugu lõppeda, aga ei lõpe.

Kahe hobusega vabadusse

Kaheksakümmend aastat hiljem, 7. aprillil 2011 sammub Tartus piki Võru tänavat pikas tumedas mantlis turjakas mees. Ta pöörab sisse Pauluse kalmistu peaväravast, millel seisab kiri «Tulge tagasi, Jumala lapsed».

Kogenud spordimehe silm võiks ära tunda jalutaja maadlejahoiaku.

Tartumaal sirgunud, kuid viimased aastakümned Tallinnas ehitusettevõtjana tegutsev Mart Mutso (sündinud 1942) võitis 2001. aastal veteranide maailmameistrivõistlustel raskekaalus kulla.

Finaalis alistas ta puhtalt iraanlase Tak Taz Kazemi ning sai autasustamisel kaela medali, mida kaunistab klassikaline motiiv Berliini olümpiamängudelt: eestlane Kristjan Palusalu südikalt murdmas end võitmatuks pidanud sakslast Kurt Hornfischerit.

Sel sombusel aprillipäeval sammub Mart Mutso vesiseid kruusateid pidi ühe hauaplatsi juurde, kus asetab kolmele kalmule valge roosiõie ja süütab kolm küünalt. Ema Elisabethile, isa Hermannile ja tädi Magda Mariele.

Külastada lähedaste kalmusid 7. aprillil on Mart Mutsol perekonnatraditsioon, mis sai alguse juba 1970. aastatel ta ema Elisabeth Mutso (esimeses abielus perekonnanimega Liivak) eestvõttel.

See kuupäev, mil ta koos mehe ja vennaga üle Peipsi jää Eestisse põgenes, oli Elisabeth Mutsole (1908–2004) nagu teine sünnipäev või uue elu algus.

«Nad tulid kahe hobusega, valged linad olid hobustele maskeerimiseks peale tõmmatud,» kõneleb Mart Mutso. «Praod olid järvejää peal, teed juhatas kompass. Vene poolelt valgustasid prožektorid, kardeti tulistamist.»

Et vältida kalurikülasid ja tihedasti rajatud kordoneid Peipsi-Pihkva järve kõige kitsamas lõigus Mehikoorma kohal, tegid põgenikud paarikümnekilomeetrise ringi ja jõudsid Eestisse Naha küla all.

«Vabadusiha oli nii suur, et tuli eluga riskida,» on Elisabeth Mutso öelnud Jõgevamaa ajalehes Vooremaa 7. augustil 1990 ilmunud intervjuus, kus ta kirjeldab Peipsi-taguste eestlaste kannatusi 1920. ja 1930. aastatel.

Jõukust kogunud eesti väljarändajate elu muutus end proletariaadi paradiisiks kuulutanud riigis 1930. aastate alguseks hoopis maapealseks põrguks. Suuremad talud said kaela hingematva maksukoorma, käis kulakute küüditamine ja kolhooside kokkupanek.

Otsene küüditamisähvardus ning tuttava taluperenaise hoiatus olid ka ajendiks kolme eestlase meeleheitlikule retkele tol ööl.

«Seepärast, et nemad põgenesid, küüditati aasta hiljem kaks tädi,» räägib Mart Mutso. Üks tädidest, Meta, hukati Siberis, teine aga, Magda Marie, naasis Eestisse, teenides enne raudtee-ehitajate brigadirina välja medali hoolsa töö eest. «Kaevas käsitsi tunneleid mägedesse Hiina piiri ääres.»

Reis Raketaga

Kolmele põgenikule pakkusid esialgu peavarju Võnnus elavad sugulased, kes olid aasta varem samal viisil Venemaalt tulema saanud.

Siis avanes võimalus saada tubli talu soodsalt rendile – oli majanduskriisi aeg. Elisabeth Liivaku elu sai järje peale, kahjuks suri abikaasa Rudolf 1937. aastal tuberkuloosi.

Kaks aastat hiljem abiellus Elisabeth uuesti, Läänistest pärit ehitusmeistri Hermann Mutsoga. Vastne pere ostis Ülenurme mõisamaadest 30 vakamaa (umbes 11 hektari) suuruse talu.

Saksa okupatsiooni ajal käis ettevõtlik Elisabeth kaatriga üle järve kunagisest kodust niidumasinat ära toomas. See tegu tõi mõni aasta hiljem kaasa süüdistuse kolhoosivara riisumise eest.

Kui sakslased 1943. aastal taganema hakkasid, tõid nad enne ära kõik eestlased Oudova maakonnast ja põletasid hooned.

1968. aastal sõitsid ema Elisabeth ning poeg Mart Raketa-laevaga Tartust neid paiku vaatama.

Raketa sõitis Remja ehk Rämeda poolsaarel mauhti otse kaldasse. Laeval oli palju Venemaa eestlasi. Kõigepealt mindi koos Luuküla surnuaiale, kus kaasasõitnud kirikuõpetaja pidas jutluse. Siis läks igaüks oma rada – kunagist eluaset otsima.

Elisabeth Mutso ja Mart Mutso mõõtsid sammudega Viira talu vundamente Kazakova külas, et aimu saada kunagiste hoonete suurusest. Ei olnud enam midagi taga nutta.

«Mu ema oli meeletult kannatlik ja rõõmsameelne inimene,» ütleb Mart Mutso. «Tal oli alati hea naeratus näol.»

Tagasi üles