Õpilaste ja õpetajate premeerimiseks mõeldud kinkekaartide omastamist ja väärkasutust Tartu linnavalitsuse haridusosakonnas on nimetatud skandaaliks, mida see kahtlemata on – ainuüksi see, et linnavalitsuse juhtivail töötajail lasub vargusekahtlustus, võib avalikkust šokeerida. Teiseks on eriti kahetsusväärne asjaolu, et omastati olümpiaadide ja viktoriinide võitjate, seega laste tunnustamiseks mõeldud vahendeid.
Uurimine haridusosakonna juhataja Boris Goldmani ja osakonna rahandusala peaspetsialisti Irina Aabi süüasjas alles käib, mistõttu pole ka täpset teavet paar aastat tarvitatud kasutusskeemi või rahasummade kohta. Haridusala abilinnapealt Jüri Sasilt kuuldu kaudu teame veel seda, et kinkekaartide eest osteti ka osakonnale vajalikke asju ning kaeti esinduskulusid, isiklikuks tarbeks kulunud neist väiksem osa.
Kui mõnele võibki tunduda, et haridusosakonnale vajalike asjade eest kinkekaartidega tasumine ei ole nii taunitav kui nende isiklikuks otstarbeks kasutamine, siis sellega ei saa nõustuda – ükski muu kulutus laste premeerimise arvelt ei ole aktsepteeritav.
Isegi küsimata kellele, milleks ja kui palju, on selge, et tegeldi lubamatu asjaga ühes avalikkuse teenistuses olevas ametiasutuses, kus kõik rahaga seotu peab olema täpselt fikseeritud, dokumentidega kinnitatud jne, kusjuures kõik peab olema hõlpsasti kontrollitav ja selgelt läbinähtav.
On üldteada, et kui kusagil valitseb korralagedus, kui sisekontroll on puudulik, selged reeglid kehtestamata, siis kunagi kasutab keegi seda olukorda ära.
Kui kinkekaardid olid mõeldud ainult teatud kindlaks juhuks ja kõik kaardi saajad oleksid saamist oma allkirjaga kinnitanud, oleks ju täpselt teada, kui palju neid üle jäi ehk veel saajaid ootavad, neid poleks saanud muul otstarbel kasutada. Arvamus, justkui oleks piinlik premeeritult allkirja küsida, on üle pingutatud – rahaasjades, olgu või väikestes, peab valitsema kord ja selgus.
Nagu näitab ka kinkekaardiskandaal, näikse just korda ning selgust Tartu linnavalitsuses nappivat. Loomulikult vastutab haridusosakonnas juhtunu eest haridusala abilinnapea Jüri Sasi, kuid samaväärne vastutaja on linnapea Urmas Kruuse, kes peab hea seisma kogu linnavalitsuse töö eest, sealhulgas kehtestama linnavalitsuse majandamise selge süsteemi, mida oleks võimalik ka kodanikel kontrollida, sest igasugune salatsemine võib end kurjalt kätte tasuda.
Ka linnapea ise möönab nüüd kontrolli tugevdamise vajadust – linnavalitsuse ja ta allasutuste sisekontrollis töötab ainult kolm inimest, raamatupidamisreformi üle on seni vaid arutletud, oma tegutsemises tahetakse olla läbipaistvam ja selgem. Paraku on sellel nüüd küll juba tagantjärele tarkuse lõhn küljes, sest häirealarm juba kajab.