Heljo Pikhof: vanuselõksust ei tohi saada Eesti arengu lõks

Heljo Pikhof

FOTO: Valimised

Vanemate inimeste palk on meil keskmisest madalam, nende hulgas on pikaajaliste töötute osakaal suurem ning rohkem töötatakse ka haridustasemele mittevastavatel ametikohtadel.


Teiste Euroopa riikidega võrreldes peetakse Eestis inimest vanaks varakult – juba 51-aastaselt. Taanlased arvavad, et vanadus algab 68. eluaasta piirimail ja teiste riikide taju mahub riburada sinna vahele. Põhjanaabrite soomlaste statistika ütleb näiteks, et vanadus algab ehk 62-aastaselt.

Lisaks näeb Eesti ühiskond vanemaealiste osa suurenemist kui midagi negatiivset: meil räägitakse peamiselt kuludest, sellest, et pensionideks ei jätku raha, või siis üle jõu käivast koormusest tervishoiusüsteemile. Kõikidest Euroopa riikidest käiatakse sedasama plaati veel üksnes Saksamaal, mujal hinnatakse vanade inimeste mõju ühiskonna elulaadile igati positiivseks.

Elu ei lõpe viiekümneselt

Üle 80 protsendi enne tähtaega vanaduspensionile siirdunud inimestest on meil pensioni määramise ajal olnud tööta – seega on tegemist justkui töötushüvitise alternatiiviga pensionieelikutele, sest nad on aetud töötus- ja vaesuslõksu.

Ometi, mida vanemaks inimesed saavad, seda enam kasvab nende tahe ja valmisolek jätkata pensionieas töötamist, eriti altid on selleks kõrgharidusega töötajad.

Aga ei – jäädagu õhtule, eluõhtule! Sest ükski tööandja ei eelista naljalt vabaks jäänud töökohale isegi hea hariduse ja piisava töökogemusega 50+ vanuses inimest, kui tal on võtta poole noorem.

Liiati arvavad paljud juhid, et pensionärile võib maksta sama töö eest madalamat palka kui nooremale, sest pensionär saavat ju pensioni ka. Kõike seda tunnistavad tööandjad ise, otsekui polekski nad kuulnud, et lisaks soo, nahavärvi või usutunnistuse järgi diskrimineerimisele ei tohi inimest paremaks või halvemaks pidada ka vanuse tõttu.

Muuseas, seesama vildak suhtumine on sisse kirjutatud koguni statistikaameti lahterdamisse, kus rahvas rühmitatakse noorteks, parimas tööeas inimesteks (25–49-aastased) ja vanemaealisteks. Meie töötute hulgas annavadki tooni just noored ja vanemaealised, ju on nad siis «halvas tööeas».

Vale sünniaasta

Eestis leiab kõige rohkem just vanuselist diskrimineerimist – seda meelt oli kaks kolmandikku paari aasta tagusele küsitlusele vastanuist. Teisest uuringust selgub aga, et paljud vanemaealised töötajad on vahet tegemist omal nahal kogenud, neil pole noorematega võrreldes võrdseid võimalusi tööasjus kaasa rääkida, neist minnakse mööda, kui kedagi tahetakse tunnustada, edutada, saata täiendus- või ümberõppele.  

Diskrimineerimine läheb aga riigile kalliks maksma: ühiskonna enda huvides oleks vanemaealist töötajaskonda võimalikult kaua tööturul hoida. Ning arvestada sedagi, et väiksematelt palkadelt laekuvad sotsiaalkindlustussummad on väiksemad. Rääkimata juba nende inimeste enesetundest ja väärikusest, kes ei tea endal muud viga küljes olevat kui kuidagi kohatu sünniaasta. Ühendkuningriigis keelustati vanusenõuded töökuulutustes juba 1993. aastal ja sama teed astub enamik Euroopa riike.  

Et elu veel viiekümneselt ei lõpe, sellest peaks just Eesti, isegi muu Euroopa taustal üks kiiremini vananeva ja väheneva rahvastikuga riik, kõige paremini aru saama.

Me peame keskeas ja üle selle inimeste kogemused ja tarmu enda kasuks pöörama, sest rahva vananemine on paratamatu ja pöördumatu protsess. Seda enam, et juba kuue-seitsme aasta pärast on meil tööturule sisenevaid noori kaks korda vähem kui praegu.

Sõltuvalt sellest, kui efektiivselt suudetakse uutmoodi jaotuvat inimpotentsiaali ühiskonnaelus rakendada, näeb maailm veel kord riikide ja rahvaste ümberrivistumist, uue võimsusjärjekorra kujunemist, ennustavad rahvastikuteadlased. Rahvastiku pöördumatu vananemine paneb proovile juhtide perspektiivitunde, riigimeheliku arukuse üldse.

Noorus või arengupeetus?

Nagu ikka, algab kõik hoiakute muutmisest, muidu võib praegusest vanuselõksust saada Eesti arengupeetus. Noortekultus on vähemalt vananevas Euroopas oma aja ära elanud. Ja egas noor olda igavesti. Lõpuks on ju kogu elu üksainus liikumine surma poole, inimese füüsiline vorm hakkab üsna kiiresti kahanema juba 30-aastaselt.

Me peame lõpetama jutud, et üle keskea inimesed on ühiskonnale koormaks. Nad on osa – ja üha suurenev osa – meie rahvast ja teist rahvast ei ole meil võtta. Väga paljud neist võivad kõrge eani ise ühiskonda panustada, kui selleks eeldused luua.

Pensionile siirdumine peaks olema pigem teekond kui sihtpunkt, on Vanas Maailmas hakatud aru saama. Nii mõneski lähiriigis – Soomes, Rootsis, aga ka Lätis ja Poolas – võib inimene ise otsustada, millal ta kindla ajavahemiku jooksul tahab tööelust kõrvale tõmbuda, Soomes näiteks on see aeg 62. kuni 68. eluaastani. See laseb inimesel endal arvesse võtta nii oma tervist kui ka tehtavat tööd ja tulu.

Suurema valikuvabadusega käib mõistagi kaasas ka suurem omavastutus: varasem pensionile minek tähendab väiksemat, hilisem aga suuremat pensioni.

Senisest paindlikumad töötingimused, täiendusõppe, sporditegemise ja taastusravi kättesaadavus sõltumata sissetulekust või east, õnnetuste ja kutsehaiguste kindlustus, miks mitte ka maksusoodustused inimesest hoolivale tööandjale – need on veel mõned meetmed, mis aitaksid vältida meie töötajate enneaegset vananemist ja mahakandmist.      

Ümber tuleks mõtestada kogu lähenemine Eesti arengule ja alata ehk hoopiski sellest, kuidas muuta vanemaealiste tööhõive trumbiks Eesti elu edendamisel.

Tagasi üles