Magistritöö: erikoolist tulnud lapsel on keeruline sulanduda tavaellu

Praegu Rajaleidja keskuses karjäärinõustajana töötav Regita Saksing on varem pidanud endises Kaagvere erikoolis sotsiaalpedagoogi ametit. Sellest ajast jäid talle sealsed õpilased hinge, mistõttu uuris ta oma magistritöös, kuidas need lapsed tavakooli naasmisega toime tulevad. Foto: Kristjan Teedema

Kui arutelud kaasavast haridusest on seni keskendunud koolide valmisolekule õpetada üha rohkem erikoolist tulnud lapsi, siis tänavu kevadel Tartu ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala lõpetanud Regita Saksing uuris magistritöös mündi teist külge: kuidas erikoolist tavakooli läinud õpilased kohanevad uue keskkonnaga.

Miks otsustasite uurida oma magistritöös just erikoolist tavakooli õppima läinud laste kogemusi?

Olen töötanud sotsiaalpedagoogina kasvatuse eritingimusi vajavate tundeelu- ja käitumishäiretega õpilaste koolis, mis varem oli Kaagvere erikool, praegu Maarjamaa hariduskolleegium. Toonased õpilased on jäänud mulle südame külge, suhtleme päris sagedasti ja olen aru saanud, kui keeruline on neil sulanduda ühiskonda.

Puutun ka praeguses töös Rajaleidja keskuse karjäärinõustajana kokku erikooli õpilastega. Iseenda ja oma koha leidmine, elus hakkama saamine on nende laste jaoks üsna keerukas.

Soovin, et nende tulevikuväljavaated oleksid praegusest paremad. Kuna nad lähevad erikoolist naastes sageli tavakooli, siis sealne vastuvõtt võib väga palju nende elukäiku mõjutada.

Miks need lapsed on erikoolist tavakooli tagasi saadetud?

Erikooli suunatakse kindlaks ajaks. Kui aeg saab otsa, tuleb neil oma teed uuesti alustada. 

Minu enda tutvusringkonnas on mitmeid õpilasi, kes on näiteks peale kaheksandat klassi erikoolist ära tulnud ja ei olegi edasi õppima läinud, sest nende kogemused tavakoolist on üsna negatiivsed.

Kui neil ei ole kõrval ka tuge, kes suunaks, aitaks, siis nad sageli jäävadki lihtsalt tänavale ripakile.

Kuidas nad ennast tavakoolis tunnevad? Nende enesehinnang ei ole erikooli tausta tõttu ilmselt eriti kõrge.

Kindlasti mitte. Sageli näitavad nad ennast välja hoopis teistsugusena, nii et võibki tunduda, et nad on pigem teiste suhtes üleolevad. Aga tegelikult on seal taga madala enesehinnanguga värisev hingeke.

Eelkõige tekitab tavakooli minnes neis pingeid teadmatus, kes ja kui palju nende taustast teab. Selline pidev mõttetöö ja seeläbi suutmatus oma erikoolitausta maha jätta segab oluliselt keskendumist õppetööle.

Millist vastuvõttu erikoolist tulnud õpilased tavakoolilt ootasid ja milline see vastuvõtt tegelikult oli?

Nad tundsid ennast hästi ebakindlalt just esimesel päeval tavakooli minnes. Aga vastuvõtt pigem rahustas neid, ei olnud mingeid väga negatiivseid kogemusi. Kuigi tõesti, ühe intervjueeritava õpilase piirkonnakool ei soovinud teda vastu võtta, piirkonnakooli direktor ütles õpilasele, et ta teeb ükskõik mida, aga oma kooli ta teda ei võta.

Ebameeldivust tekitas seegi, kui aineõpetajad, kes nende tausta ei teadnud, küsisid terve klassi ees, kust koolist õpilane tuli. Loomulikult ei tahtnud nad oma erikoolitausta sellisel moel eksponeerida ja valetasid.

Kas töötajate eest lapse erikoolitausta varjamine võib tähendada, et kool eeldab, et õpetaja suhtub sellisesse õpilasesse eelarvamusega, nagu ühe lapse puhul ka selgus?

Tõesti oli olukord, kus õpilane unustas kord oma õpiku maha, sellest tekkis aineõpetaja pahameel, mis läks lumepallina veerema.

Ta hakkas sellesse õpilasesse halvemini suhtuma ja sellega läks kaasa kogu klass. Kui õpetaja midagi ütles, naeris klass kaasa. Laps tundis ennast nii halvasti, et ta ei tahtnudki sinna tundi enam minna. Siis oli õpetaja pahameel veel suurem ning õpilane hakkas veel halvemini käituma.

On oluline, kuidas kooli töötajate käitumine ja suhtumine võib osutuda määravaks: nad kas saavad aidata kaasa erikooli õpilase integreerimisele või hoopis erikooli kasvandiku kuvandi süvendamisele.

Tuleb siit siis välja, et kõik koolid ja õpetajad pole siiski valmis kaasavaks hariduseks? Et me ei saa kinnisilmi suunata neid lapsi ükskõik millisesse tavakooli, sest sellega võib neile teha hoopis suuremat kahju?

Koolide töötajad tunnistasid küll üsna üheselt, et me ei saa kaasavat haridust lihtsalt kusagile istutada enne, kui pole tehtud selleks ettevalmistusi.

Nad tunnevad, et neil on selleks vähe koolitusi, järjest enam on õpetajal vaja eripedagoogilisi teadmisi. Sellistest pooleteisetunnistest koolitustest, mis neile tehakse, on vähe.

Õpilased tulid erikoolist tavakooli väga heade tunnistustega, aga paraku teadmised ei vastanud neile hinnetele.

Kirjutasite oma töös, et erikoolis aidati õpilasi igal sammul, ent tavakoolis tuli neil kõigega ise hakkama saada. Millist tuge nad tavakoolis said?

Erikoolis tegeleb üks sotsiaalpedagoog kolme kuni viie õpilasega, olles nende jaoks pidevalt olemas. Nad on harjunud, et neil on kogu aeg keegi, kelle poole pöörduda. Lapsed tunnistasid, et oleksid ka tavakoolis soovinud vähemalt ühte inimest enda kõrvale, kes nendega rohkem tegeleks, neid märkaks.

Aga tegelikkuses hakati nendega tavakoolis tegelema siis, kui tekkisid probleemid. Kui tulid puudumised, konfliktid õpetajatega, siis võtsid tugitöötajad nendega ühendust.

Õpilased tahtsid rohkem abi ka klassikollektiivi sulandumisel, et oleks rohkem rühmatöid ja ühisüritusi. Mitte alati ei pea toe pakkumine tähendama seda, et saame kokku ja hakkame nii-öelda tuge pakkuma. Seda saab teha ka varjatud kujul.

Kuidas nad õppetööga hakkama said?

Koolide töötajad tõid välja, et need lapsed on pigem nutikad ja arukad, kuid mahajäämus õppeainetest oli väga suur. Ka õpilased ise tundsid ennast seetõttu kehvemini, see oli üks valupunktidest.

Lapsed tõid isegi näiteid, et ei saanud aru, millise programmi järgi nad seal erikoolis õppisid, sest lüngad olid niivõrd suured. See omakorda tingis olukorra, kus hakati tundidesse minekut kartma, oli ju piinlik, kui õpetaja küsib ja vastata ei oska.

Ka ütlesid õpilased, et nad oleksid oodanud, et neilt kohe õppeaasta alguses oleks küsitud, millist tuge nad vajavad. Üldjuhul tulid nad erikoolist tavakooli väga hea tunnistusega, aga paraku teadmised ei vastanud neile hinnetele.

Kas õpetajad või lapsed pakkusid ise mõtteid, kuidas lahendada seda dilemmat, et kõik asjaosalised oleksid kaasavaks hariduseks valmis?

Üks ettepanek oli, et meil on sotsiaalpedagoogi roll keskendunud õpilasele, aga see peaks olema ka õpetajaid abistav ja toetav. Siis oleks kooli tugi­­spetsialistidel rohkem aega, kui nad suudaksid õpetajaid nõustada nii, et näiteks klassijuhataja tuleks ise toime.

Loomulikult nimetati, et abiõpetajaid võiks vaja minna, sest järjest rohkem ja järjest suuremate erivajadustega õpilasi koondub ju ühte klassi.

Kui erikoolist tavakooli minek on nii lapsele kui ka koolile üsna vaevaline, siis kuidas seda halvustava pitseriga etappi lapse elus üldse vältida, et ta ei peakski erikool minema, vaid saaks oma probleemidega tavakoolis joone peale?

Kõige olulisem on panustada tavakoolis ennetustegevusele, varajasele märkamisele, tugevama võrgustiku loomisele. Kas nüüd erikooli suunamist päriselt ära hoidma peaks, selles ma kahtlen, aga kindlasti saaks seda vähendada.