Luunja kandi matimehed hoiavad Sääsekõrva karjapoisi mälestust endiselt au sees

Õpetaja, õpilane ja legend. Vasakul Jaani maadlusklubi treener Rein Riitsaar, paremal mullune Tartumaa parim maadleja Markos Tadolder ning keskel tema ise - seitsmekordne maailmameister Jaan Jaago. Foto: Margus Ansu

Koolipäevadel kell kolm alustab Emajõe Suursoo külje alt Kavastust sõitu buss, mis viib küla väiksed spordipoisid Luunjasse maadlustrenni. Umbes poolel teel möödutakse uhkest ja noorte matimeeste jaoks märgilise tähendusega mälestuskivist. Nimelt meenutab kolmekümne nelja aasta eest paigaldatud kivi 1887. aasta 6. juulil Sääsekõrva külas sündinud suurmeest – kohalikust karjapoisist seitsmekordseks elukutseliste maadlejate maailmameistriks sirgunud Jaan Jaagot.

Luunja keskkooli maadlussaalis poistele maadlusnippe õpetav Rein Riitsaar muigab, et eks ta ikka räägib hoolealustele kodukandi legendaarsest mehest, kuid enamik neist on veel nii väikesed, et päris täpselt treeneri pajatuste tähtsust ei adu. Neile on põhiline see, et saaks saalis rassida ja sõbra selili panna, muheleb treener.

Popsimajast ilmameistriks

Oina talu popsimajas sündinud Jaan Jaago hakkas maadluse vastu huvi tundma juba karjapoisipõlves. Kui emaga Tartusse koliti, asus noormees ametisse sepa õpipoisina ning teiste sellidega rammu katsudes tuuseldas neid nagu takukoonlaid. Jaago annet märganud sepikoja omanik viis 18-aastase jõumehe Tartu jõukarastuse seltsi Aberg spordiringi ning sealt sai alguse Sääsekõrva poisi tõeline tähelend.

Üsna varsti hakkas Jaago elatist teenima elukutselise maadlejana, rännates ringi mööda Venemaa avarusi. 1913. aastal krooniti ta Peterburis esimest korda elukutseliste maailmameistriks ning peagi avas ta Siberis Omskis oma tsirkuse.

1917. aasta revolutsioonide pöörises jäi Jaago aga oma varandusest ilma ning naasis vastsesse Eesti Vabariiki. Siin ta piisavat teenistust ei leidnud ning 1921. aastal siirdus mees Saksamaale ja hakkas võistlema Lääne-Euroopas. Saksamaal Jaan Jaago 1949. aastal ka suri.

1927. aasta Rahvaleht kirjutab, et Viini maadluspublik olevat Jaan Jaagost suisa vaimustuses. Foto: Margus Ansu

Kuna elukutselised atleedid teatavasti olümpial osaleda ei tohtinud, jäi Jaan Jaagol maailma tähtsaimal spordipeol võistlemata, olgu Tsaari-Venemaa või iseseisva Eesti värvides. Sestap ei kuulu Jaago meie olümpiamedalistide väärikasse perre, kuid tema suurust see ei kahanda.

Kuigi Jaago elas suuresti võõrsil, oli ta kindlalt eesti rahva südames – kui 1929. aastal korraldas Uudisleht küsitluse «Kes on Eesti suurim tegevsportlane?» pälvis Jaago kindla esikoha. Teiseks jäi 1920. aasta olümpiamängudel maratonijooksus hõbemedali võitnud Jüri Lossmann, keda Jaago edestas 240 häälega.

Aasta hiljem Rahvalehe korraldatud hääletusel «Kes on kõige populaarsem isik Eesti?» asetus Jaago Johan Laidoneri ja Jaan Tõnissoni järel kolmandale kohale, edestades teiste seas näiteks ka Konstantin Pätsi. Hääletusest võttis osa üle 64 000 inimese.

Luunja visiitkaart

Elukutselise maadleja staatuse tõttu suhtuti Nõukogude ajal Jaan Jaago isikusse teatud reservatsioonidega. Ent kui eelmise sajandi seitsmekümnendate aastate teisel poolel tekkis Tartu rajooni spordikomiteel mõte korraldada mõne rajoonist pärit spordikuulsuse mälestuse jäädvustamiseks ja vastava ala propageerimiseks võistlused, läks spordiveteranide ettepanek siduda võistlused seitsmekordse maailmameistri Jaan Jaagoga siiski läbi.

Esimesed Jaan Jaago mälestusvõistlused 8–18aastastele maadlejatele korraldati 1978. aastal Tartus Helene Kullmani nimelises kutsekoolis (praegune Kristjan Jaak Petersoni gümnaasium). 1979. aastast hakati maadlema juba vastvalminud Luunja keskkooli võimlas ning kuigi paaril korral on põigatud ka Elvasse ja Lähtele, on võistluste põhiline raskusekese seotud ikka Luunjaga.

Jaan Jaago sünniradadel hakati maadlusega süstemaatilisemalt tegelema 1979. aastal, mil Luunja keskkoolis asus maadlustreenerina tööle Urmas Moggom. Tema lahkus küll juba aasta pärast, ent teatepulga võttis viieteistkümneks aastaks üle Aivar Sein. Seejärel on Luunja kandi poistesse maadluspisikut süstinud põhiliselt Rein Riitsaar, kes on ise kolmekordne Jaago mälestusvõistluste tšempion. 1999. aastal registreeriti klubi ametlikult MTÜna ning loomulikult valiti maadlusklubi nimeks Jaan.

Kui palju maadlejaid aastate jooksul klubist läbi on käinud, ei osanud ei Rein Riitsaar ega pikalt klubi juhtimise juures olnud Heino Saar isegi mitte oletada. Poiste hulga poolest on olnud nii halvemaid kui paremaid aegu, kuid Riitsaare kinnitusel on praegu kahtlemata hea periood. Tema käe all rassib maadlussaalis ligi 40 poissi, neist 17 on laseaialapsed.

Võistlusrühmas on kümme poissi, kõige noorem neist nelja-aastane. Riitsaar lisas tähendusrikkalt, et kümnest võistluspoisist koguni seitse on pärit Kavastust. Nende seas ka mullu Tartumaa parimaks maadlejaks valitud 16-aastane Markos Tadolder, kes on jõudnud mitmetel võistlustel korduvalt pjedestaalile ning kuulub ka Eesti maadluse noortekoondisesse.

Väärikas järjepidevus

Rein Riitsaar märkis, et paljude poiste isadki on omal ajal tema juures treeningutel käinud, ning kiitis valda, kes on leidnud võimaluse lapsi bussiga Luunjasse treeningutele tuua ning toetab klubi tegemisi ka muul moel. «Meie idee on ikka olnud, et kui on juba kümme poissi, kes on maadlusest huvitatud, tuleb asjale pihta anda, et hoida nad ala juures ja arvutist eemal,» ütles Heino Saar.

Rein Riitsaar nimetas veel, et klubi eesmärk pole toota tippmaadlejaid, vaid tähtis on pakkuda lastele liikumist ja sportlikku tegevust. Ta tõdes ka, et hoolealuste edu teeb tal loomulikult hinge soojaks. «Kui ikka Eesti meistrivõistluste finaalis maadleb poiss, kes on pärit jõe äärest Kavastust, kohast, mida paljud ei teagi …» poetas treener.

Miks aga peaks veel tänasel päeval mälestama ja au sees hoidma aastakümnete eest maadlusmatil vastaseid tuuseldanud meest? Rein Riitsaare ja Heino Saare sõnul on Jaan Jaago ikkagi legend ning teisi sellise kaliibriga mehi sealtkandist sirgunud ei ole.

«Traditsioone tuleb hoida ja jätkata ning muidugi on ta suurepärane eeskuju meie noortele trennipoistele, kes näevad, et oli üks selline mees, kes jõudis siit suurde maailma ja tegi väga suuri tegusid,» lausus Heino Saar.

Mees, kes esindas alati Eestit

Jaan Jaago saavutuste ning mälestusvõistluste ajalooga saavad huvilised tutvuda Luunja raamatukogu teisel korrusel, kus kahe aasta eest avati maadluslegendi mälestustuba. Asja initsiaator oli Luunja toonane kultuurijuht Toomas Aru, kuid nõu ja jõuga on abiks olnud Harjumaal elav Jaan Jaago pojapoeg, kel nimeks samuti Jaan Jaago. Ta kuulub ka Jaani maadlusklubi juhatusse ning vanaisa mälestuse säilitamine on tema südameasjaks.

Jaan Jaago vanaisa isiklikult ei mäleta, sest ta polnud veel kuud aegagi vana, kui maadluslegend Berliinis suri. Ta on kogunud aga rohkelt vanaisa kaasaegsete mälestusi, millest on jäänud kõlama, et Jaan Jaago oli aus, töökas ja sihikindel mees, kes hoidis ka võõrsil elades kodumaad sügaval südames.

Foto: Margus Ansu

«Teda on nimetatud ka Eesti välisministeeriumi mittekoosseisuliseks saadikuks, sest rõhutas võistlustel ja kohtumistel muu ilma tähtsate meestega alati, et on eestlane,» ütles pojapoeg. Ta lisas, et sellega on Jaan Jaago ühes reas meie teiste toonaste raskejõustikukuulsustega, kes tegid tollel ajal Eesti sõna otseses mõttes maailmale tuttavaks.

Tähelepanuväärse asjaoluna tõi ta välja ka selle, et võistlusprotokollides oli Jaago nime taha kirjutatud EST juba siis, kui vabariiki polnud veel välja kuulutatudki. «Kui vaadata tabeleid, siis teised Eestist pärit maadlustipud nagu Lurich või Aberg esindasid ikkagi Vene riiki ja nende nime taga seisab RUS, kuid vanaisa päritolumaaks on alates esimesest MM-tiitlist märgitud alati Eesti,» rõhutas pojapoeg.

Mis aga ikkagi võis olla Jaan Jaago kui maadleja edu taga? Pojapoeg märgib, et piltidel ei paista vanaisa sugugi nii võimas, et oleks teistest lihtsalt toore jõuga üle olnud. Kuid tema kaasaegsete mälestustest kajab läbi, et ta oli väga tugev tehnikamaadleja, kes oskas vastase niimoodi ära petta, et lõpuks langes see peaaegu et ise selili. «Nii et ta maadles mõistusega, mitte jõuga,» ütles Jaago.

Jaan Jaago

06.07.1887 Sääsekõrva – 28.08.1949 Berliin

1905. aastal alustas treeninguid Tartu jõukarastuse seltsi Aberg spordiringis.

1909. aastal siirdus Peterburi raskejõustikukorüfee Ivan Lebedevi juurde.

1913. aastal krooniti esimest korda elukutseliste maadlejate maailmameistriks.

1921. aastal siirdus Saksamaale ja hakkas võistlema Lääne-Euroopas.

1929. aastal Uudislehe küsitluse järgi populaarseim Eesti tegevsportlane.

1930. aastal Madridi suurturniiri võidu järel pärjati tšempionide tšempioni tiitliga.

Seitsmekordne maailma- ja viiekordne Euroopa meister.