Kultuuripealinna tiitli vajalikkus sattus arutelul küsimärgi alla

Tartu jahtis esimest korda Euroopa kultuuripealinna tiitlit 2011. aastal, seda meenutavad tänini kampaaniaks toodetud rinnamärgid. Tiitel läks toona siiski Tallinnale. Foto: Margus Ansu

Eelmisel nädalal jõekultuurikeskuses Sisevete Saatkond peetud avalikul arutelul said linnakodanikud võimaluse öelda sõna sekka Tartu pürgimusele Euroopa kultuuripealinnaks. Teiste seas kõlas ka skeptilisi arvamusi. 

Linnavalitsus on avalikult teada andnud, et Emajõelinn asub teist korda taotlema Euroopa kultuuripealinna tiitlit. 

Esimest korda tehti seda kümmekond aastat tagasi ja siis jäädi alla Tallinnale. Sedapuhku on sihikul 2024. aasta.

Kirjanik ja tõlkija Anti Saar hindas arutelul sõna võttes kultuuripealinna idee vastuoluliseks, sest pealinna tiitel peaks linnale tulema olemasolevate väärtuste pinnalt, mitte aga suure planeerimise tulemusena. 

«Kas kultuur kannatab üldse sellist juhtimist? Kultuur on ju iseenesest pigem omasoodu kulgev nähtus. Kultuuris kipuvad tõeliselt ägedad asjad juhtuma pigem juhtimise kiuste kui tänu sellele,» arutles ta.

Eelmisel korral Tartu Euroopa kultuuripealinna projekti koordineerinud Hannes Astok omakorda märkis, et kuigi Tartul ei õnnestunud toona kultuuripealinna tiitlit endale haarata, pole linnaelu sellest sugugi seisma jäänud. «Tegelikult pole seda kultuuripealinna absoluutselt vaja,» lausus ta.

Teisalt nentis Astok, et kandideerimine võimaldab inimesi mobiliseerida ja kultuurile rohkem tähelepanu tõmmata. Seega soovitas ta kultuuripealinna konkurssi võtta kui võimalust inimesi kultuurist kõnelema panna, mitte kui paanilist kohustust endale tiitel haarata.

Mitmed teisedki sõna võtnud linlased avaldasid arvamust, et formaalse tiitli püüdmist ei tohiks ülearu tähtsaks eesmärgiks seada. Küll aga leiti, et kandideerimine avab tänuväärse võimaluse mõtestada kohalikku kultuurielu senisest paremini.

Kuigi Tartul ei õnnestunud eelmisel konkursil kultuuripealinna tiitlit endale haarata, pole linnaelu sellest seisma jäänud, nentis Hannes Astok.

2011. aastal Tallinnaga maha peetud vägikaikaveole tagasi vaadates nentis Hannes Astok muu hulgas, et Eestis otsustab lõpuks kultuuripealinnaks saamise see, millise koosseisu minister vastavale komisjonile kinnitab. 

«Tasub vaadata, keda ta sinna paneb. Selle järgi defineeritakse tegelikult tulemus ette ära,» avaldas Astok veendumust.

Osa kultuuripealinna programmi eelarvest tuleb linna kassast ning mingil määral peaks ettevõtmisse panustama riik. Euroopa Liit määrab tiitlit kandvale linnale aga asjaomase Mercouri preemia.

Tartu kultuuriteenistuse peaspetsialist Erni Kask rõhutas, et täpsest summast, mida Tartu võiks sedapuhku kultuuripealinna programmi alla panna, on veel vara rääkida. Ta nimetas aga, et viimase kümne aasta jooksul on kultuuripealinnade kulutused jäänud 20–80 miljoni euro vahemikku.

Rahast rääkides arutati veel, kas kultuuripealinna projekti käigus tehtavatest kulutustest peaks sündima pigem ajutised elamused või hoopis midagi käega katsutavat. Selle kohta leidus mitmesuguseid arvamusi alates mõttest ehitada sild või kultuurikeskus ning lõpetades soovitusega panna rõhk just nimelt ajutistele emotsioonidele.

Anti Saar märkis, et Tallinna kultuuripealinna aastast jäi alles Kultuurikatel, kuid toonased etendused on enamikul inimestel ununenud. Sellest johtuvalt leidis ta, et Tartus tuleks rõhuda pigem ebatavalistele nähtustele. 

«Minu meelest on just kõigel kaduval väärtus. See paneb inimesi natuke rohkem märkama ja tekitab küsimusi,» sõnas ta.

Konkursi ajakava

• Kultuuriministeerium kuulutab võistluse ametlikult välja tänavu sügisel. Kandideerida saavad kõik Eesti linnad, kuid tiitel läheb vaid ühele.
• Tänavu sügisel korraldatakse tartlaste seas kultuuripealinna teemal ideekorje.
• 2018. aasta sügisel on konkursi esimene voor. Linnad peavad esitama kandidatuuriraamatu oma üldise ideega.
• 2019. aasta sügisel leiab aset teine voor. Selleks ajaks peavad linnad esitama konkreetse programmi, mis on kavas 2024. aastal ellu viia.
• Ministeerium kuulutab kultuuripealinna tiitli saaja välja 2020. aasta algul.