Signe Kivi: kui vaatajad jäävad üllatuseta, oleme läbi kukkunud

Signe Kivi on oma kabinetti lasknud tuua Vallikraavi tänava vanast avariiohtlikuks kuulutatud majast päevinäinud leentooli. Samuti oluliseks peab ta enda läheduses näha Jaan Koorti «Metskitse pea» kipskoopiat.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu kunstimuuseumi uus direktor Signe Kivi astus ametisse 26. juunil. Küsimustele esimese töönädala kohta ja veidi ka tegevusest tuleval kahel aastal vastas ta juuli esimese esmaspäeva õhtupoolikul oma kabinetis.

Kuidas möödus teie nädala­­vahetus?

Nädalavahetus oli väga tihe, sest oli laulu- ja tantsupidu. Olen ise kunagi olnud rahvatantsija legendaarses Niina ja Alfred Raadiku rühmas. Laulu- ja tantsupeoga oli seotud mitu meie pere nooremat liiget, nii et meil oli vaatamist ja kuulamist küllaga. 

Veetsin pojatütre Lill Elisabetiga toreda päeva Tallinnas nuku- ja tervishoiumuuseumis – paraku näen teda lastelastest kõige harvemini, sest pere elab Brüsselis. Jõudsin käia ka maakodus ja teha aiatöid.

Kuidas möödus esimene töönädal direktoriametis?

Tartu kunstimuuseumi teadsin ma seni eelkõige külastajana. Olla selles asutuses direktor on natukene teine maailm. Olen väga rõõmus, et muuseumi kollektiiv võttis mind hästi kenasti vastu, ja ma soovin seda meeldivat tööõhkkonda hoida.

Esimesel nädalal oli paralleelselt mitu ülesannet, mis on ka praegu pooleli. Kõigepealt tutvumine inimestega, vestlus kõigi töötajatega ja muuseumi plaanide paikapanek, kuhu kuulub ka meie kogude kolimine ERMi 2018. aasta suvel. Just praegu lõppes koosolek 2018. ja juba ka ülejärgmise, 2019. aasta näituste programmi teemadel.

Töötajatega vestlustes vaatame läbi ametijuhendid, räägime eesseisvatest projektidest ja igaühe isiklikust arenguplaanist. Ma püüan sinnapoole, et kõik inimesed muuseumis töötaksid ühise eesmärgi nimel, et me kõik teaksime, mida me teeme, ja et seda, mida me teeme, teeme rõõmu ja kirega.

Kas olete avastanud midagi, mida tuleks teha teistmoodi?

Küllap on palju asju, mida ma tahaksin ümber korraldada, aga ma ei tulnud muuseumisse tegema teistmoodi neid asju, mida võiks samamoodi jätkata. 

Mida huvitavat võiksite öelda tulevaste näituste kohta?

Arvan, et muuseumile on iga näitus väljakutse. Kui me ei suuda vaatajatele üllatust pakkuda, oleme läbi kukkunud. Seda ma ei tahaks. Näiteks on meile väga suureks väljakutseks Lola Liivat-Makarova juubelinäitus aastal 2018. Tegemist on erakordse talendiga Eesti kunstiväljal. Ootan huviga veel varem kokku lepitud Eve Kase ja Pallas 100 näitust, tulemas on ka üllatusi.

Me püüame publikule pakkuda tasakaalustatud programmi, kus on oma loominguga esindatud noori ja vanemaid kunstnikke, on uuemat ja traditsioonilisemat kunsti – mis on omakorda lingitud nüüdisaegse vaatenurgaga.

Siiamaani ei ole nimetatud teadustegevust. Kas Tartu kunstimuuseumis on edaspidi teaduse tegemine välistatud?

Ei, miks?! See käib iga muuseumiga ju kaasas. Näitusetegevus sisaldab ka teadustegevust ja pedagoogilist tegevust. See kõik on üks suur tervik.

Mainisite kunstivarade kolimist ERMi hoidlatesse Raadile. Kas ei ole kavas ajada seda liini, et kesklinna kerkiks uus hoone, kus kunstimuuseum saaks tegutseda?

Mina alustan tööd samm-sammult. On palju neid kokkuleppeid, mis on enne sõlmitud, ja üks neist on see, et Tartu kunstimuuseumi varad kolitakse Vallikraavi tänava avariiohtlikust hoonest välja. ERM on meile eraldanud selleks ruumid, ma olen juba kokku saanud direktor Tõnis Lukasega ja vaadanud need hoidlad üle. 

Ma olen väga huvitatud sellest, et koostöö sujuks hästi ka kõigi teiste Tartu muuseumidega.

Tartu südalinnas on uue kultuurikeskuse ehitamiseks detailplaneeringuga koht eraldatud ja mul on hea meel, et see projekt on uuesti üles tõstetud, need on olnud seisukohad linnavalitsuse ja poliitiliste jõudude tasandil. Kindlasti me töötame selle eesmärgi saavutamise nimel kaasa.

Uus hoone peaks pakkuma tartlastele ja Tartu külalistele võimalust nautida kunstinäitusi tänapäeva tingimustes, aga huvitatud pool on ka linnaraamatukogu ja võimalik, et teisedki kultuuriasutused. Kindlasti on kõigi asjaosaliste eesmärk-suund avatud multifunktsionaalse keskuse rajamiseks südalinna.

Kui ruttu muutub kunstimuuseum sihtasutuseks?

Ettevalmistuste ajakava on paika pandud, selleks on kaks aastat. Kultuuriministeerium kuulutas Tartu kunstimuuseumi direktori ametikoha konkursi välja selleks, et leida juht, kes reorganiseeriks riigimuuseumi. Kõige muu vajaliku kõrvalt tuleb tegeleda ka sihtasutuse loomisega, ja ma olen selleks valmis.

Tähtsad asjad direktori ümber

Tartu kunstimuuseumi direktori Signe Kivi kabinet asub Rüütli 23 maja neljandal korrusel, katuse all, kuhu viib 64 astmega trepp. Kaarjas aken on väike. Kui direktor laua tagant püsti tõuseb, näeb ta katuseid ja Jaani kiriku torni.

Tavalisele mööblile lisaks on ta lasknud endale tuua muuseumi Vallikraavi tänava hoonest üsna kulunud pinnaga puidust leentooli, mille tagaküljele on naelutatud vanaaegne ovaalne inventarinumber. «Ma otsustasin, et direktori tool peab olema väärikam kui üks tavaline sinine kontoritool,» ütles Signe Kivi.

Vanast muuseumimajast on pärit ka ilma tehasetähiseta vana seinakell. 

Täpne valmistamiskoht on teadmata (oletatavasti kunstitoodete kombinaat Ars või ehituskeraamikatehas) ka Jaan Koorti «Metskitse pea» kipskoopial, millel on tükati värvi maha kõksitud ja mis asub direktori vaateväljas. 

Samasugune oli tema lapsepõlvekodus, mistõttu on sellel oluline koht Signe Kivi praeguses tööruumis.

«Metskitse pea» on talle tähtis ka seepärast, et selle autor Jaan Koort oli Tartu kunstimuuseumi üks asutajaid ja tema tütar Tuui Koort oli aastakümneid selle muuseumi peavarahoidja. Signe Kivile meeldib luua kultuurilisi ja ajaloolisi sildu.

Tagasi üles