E, 30.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tekstiilikunstnik unistab raamideta elust

Elina Randoja
, reporter
Tekstiilikunstnik unistab raamideta elust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kui Piret Tegovat miski kinni ei hoiaks, jätaks ta kontoritöö ning pühenduks vaid kunstile.
Kui Piret Tegovat miski kinni ei hoiaks, jätaks ta kontoritöö ning pühenduks vaid kunstile. Foto: Sille Annuk

Tekstiilikunstnik Piret Tegova ei kannata reegleid ja tähtaegu, kuid eirata neid ei saa: etiketiõpetaja Tegova hindab kindlaks määratud käitumisnorme ja rahvaülikooli koolitusjuht Tegova peab oma tööks tartlased käsitöö juurde tuua.


15-aastasena vanemate õdede eeskujul Pärnust Tartusse kunstikooli tulnud noort neiut ootas ees mitu saatusekäänakut, mida ta ei osanud eales ette kujutada ja mida ta nüüd tagantjärele ka ei kahetse – igaüks neist andis talle midagi, millest praegu on tohutult kasu.

Algul läks kõik plaanipäraselt. Pärast kooli lõpetamist suunati Tegova tööle kaubamaja kunstnikuks, kes maalis tugeva käega plakateid ja riputas neid lae alla ning kujundas vaateaknaid.

1983. aastal oli lastel Radil ja Aadil aga hädasti lasteaiakohta vaja. Ainus viis nende saamiseks oli järgmised kolm aastat sõimerühma kasvatajana töötada. «Lastelt on alati loomingulise poole pealt midagi õppida. See rõõm ja värvide mäng, sealt on alati eeskuju võtta,» arvab Tegova nüüd.

Praegu tekstiilikunstniku diplomiga Tegova sai naiste käsitööd selgeks alles häda sunnil ja viimasel minutil. Seitse aastat tikkijana töötanud naine ei teadnud veel paar nädalat enne Arsi tööle asumist mitte midagi madal- või varspistest, kuid õppis nädalaga kõik vajaliku ära. Ikka läbi vere, higi ja pisarate.

Kuigi töö oli vahel üsna tüütu, oli küllalt palju ilusaid hetki, kui tema tikitud džempriga naine tänaval vastu jalutas. «Siis tuli selline õnnetunne, et issand, ma teen ju nii ilusaid asju ja kui hästi see naistele sobib ja nad on nii kenad neis!»

Ka kudumine-heegeldamine sai selgeks siis, kui ta käsitööõpetajana oli sunnitud need ära õppima – ega õpetaja saa ju öelda, et kahju küll, aga mina ka ei tea, kuidas seda tehakse.

Alguses õpetas Piret Tegova sõimelapsi, siis gümnaasiumiealisi ning nüüd korraldab täiskasvanute käsitöökoolitusi. Kaugeks unistuseks on aga ühel päeval kontoritöö ahelad maha jätta ja keskenduda vaid loomingule.

Kõrgemasse kunstikooli läksite alles siis, kui poeg sai täisealiseks?

Tundsin, et saan lõpuks õppida seda, mis mulle meeldib. On palju vajalikke asju, mida peaks õppima, aga see on ikkagi see, mida ma tahan teha. Nüüd ma olen piisavalt vana ja teen ainult seda, mida ma tahan teha. Nooremana võib-olla on kohustused ja teised asjad olulised.

Eks see noores eas õppimine on ikka parem võimalus ja ma ei ütle, et teised peaksid samamoodi tegema. Aga siis olid väiksed lapsed ja nende kõrvalt Tallinna õppima minna ei saanud, Tartus siis ju võimalust ei olnud.

Kas kunstnikuks saite koolis õppides või on see ikkagi enda sügavam olemus?

Seda peavad võib-olla teised ütlema, mis ma tegelikult olen.

Aga kuidas tunne on?

Tunne on tugev. Ma tunnen ennast küll kunstnikuna, sest mõtted käivad ikka mööda loomingulist rada pidi: et seda võiks nii ja seda võiks teisiti. Mõte liigub kogu aeg, teine asi on see, mis sealt realiseerub.

See kontoritöö on lihtsalt vajadus, aga ma mõtlen kogu aeg sellele, et kui siin need tekstiiliasjad käima saavad või otsa peale, siis töömaht tegelikult väheneb.

Ma loodan, et mul jääb rohkem aega ennast ikkagi realiseerida, mitte ainult teha kavandeid. Kui ma näiteks Tartu-Tallinna bussis sõidan, siis mõnikord tuleb mõte, otsid kähku paberi, joonistad kähku üles – head mõtted tulevad täitsa ootamatult. Ideid tuleb palju ja ei jõua realiseerida, mõne asja mõttes juba ketrad läbi ja tegudeni enam ei jõua, seda juhtub ka.

Aga see just näitabki seda, et alateadvus tegeleb kogu aeg sellega. Ja kui näed kuskil kihvti materjali, ilusat värvitooni, siis tekib kohe juba kümme mõtet, mis sellest saaks.

Nii et selles mõttes ma tunnen, et vist olen ikka kunstnik.

Aga kui oleks võimalik, siis jätaksite kontoritöö sinnapaika? Kui miski kinni ei hoiaks?

Jah. Ühest küljest hinges tahaks jätta, aga teisest küljest on kohusetunde pool minus tugev. Et ma tahan asjad siin Tartus käima saada. Ma tahan, et need kursused oleks olemas, et inimestel oleks, kuhu tulla, oleks, millega tegeleda.

Ma tean, et vahel on kunstnikel see mõte, et ma tahan ise kõva tegija olla ja ma ei raatsigi väga teisi õpetada, sest see tekitab konkurentsi mulle endale.

Mina seda ei karda, ma leian, et see on hästi tore, kui inimesed rohkem ise teeksid, et olekski konkurents, võistlusmoment, sest see lööb taseme alati kõrgemaks, tuleb alati midagi uut välja mõelda.

Kurb on see, kui teed vahel mingi kihvti asja ja näed, et keegi teeb selle täpselt järele. Siin koolitustel me püüame nii, et igaüks mõtleb ise, mis ta teeb, ei kopeeri ega jäljenda teisi.

Vahel on näha jah, et näiteks internetis levinud mustriga pontšosid-kampsuneid tuleb tänaval mitu tükki vastu, küll eri värvides, aga muidu täpselt ühesuguseid.

Ma ei ole üldse selle vastu, et on käsitööajakirjad: algajal on väga hea sealt õppida ja üks ühele maha teha, aga ma ikkagi loodan alati, et inimene paneb midagi endast sinna juurde. Et kui ma põhimustri või põhiskeemi võtan, siis lisandub mingi üllatusmoment, mis teeb selle asja ootamatuks.

Võib-olla see eristabki kunstnikku lihtsast käsitööhuvilisest?

Ilmselt nii ta ongi. Kui ma ise teen mõne tellimustöö, neid pidulikke salle õlgade katteks, siis ma põhimõtteliselt ei tee kunagi kahte ühesugust, midagi teen alati teistmoodi.

Ma olen põhimõtteliselt selle vastu, et kaks naist saavad peol kokku, mõlemal on minu sall ja need on täpselt samasugused. See ei ole hea.

Endal ei ole huvitav mitut ühesugust asja teha, selle kogemuse ma Arsis saingi. Kui sa teed ikka sada ühesugust tikandit, siis tuleb kiusatus, et vot teen selle õie siin teist värvi. Kui on tootmine, siis on teine asi, siis on kohustus teha. Aga ma ei taha olla ju tikkimismasin.

Etiketti olete juba ligi 20 aastat õpetanud, kuigi see pole kuidagi käsitöö ja loominguga seotud.

Vahel mõtlen, et ma ei taha seda enam üldse teha, sest see on normide ja reeglite pool, väline viisakus.

Aga niipea, kui ma mõtlen, et seda ei ole enam vaja, Eestis on kõik nii viisakad ja toredad inimesed, siis saad ise mingi ebameeldiva kogemuse osaliseks ja mõtled: ei, ma ikka jätkan, ma tahan, et maailm oleks parem.

CV

• Sündinud Pärnus 1958

• Abielus, kaks täiskasvanud last

Haridus

• 2002–2006 Tartu kõrgem kunstikool, tekstiilikunst

• 1974–1978 Tartu kunstikool, kunstiline kujundamine

• 1966–1974 Pärnu I keskkool

Ametikäik

• Alates 2008 Tartu rahvaülikooli koolitusjuht

• 2007–2008 Tartu rahvaülikooli koolitussekretär

• 2002–2007 Tartu kutsehariduskeskuse etiketi- ja reklaamiõpetaja

• 1992–2002 Tartu õppekeskuse etiketi-, reklaami- ja käsitööõpetaja

• 1985–1992 kunstikombinaadi Ars õmbleja-tikkija

• 1983–1985 ETKVLi lastepäevakodu kasvataja

• 1978–1983 Tartu Tarbijate Kooperatiivi kunstnik

 

Märksõnad
Tagasi üles